Kes vara tõuseb, see kaugele ei pruugigi jõuda – vähemalt mitte siis, kui kell keeratakse suve suunas ja uni jääb lühikeseks. Ameerikas toob suveajale üleminek kaasa rohkem kui ainult unise esmaspäeva: see võib tähendada infarkte, liiklusõnnetusi ja isegi surma. Aga kas üks tund ajanihet võib tõesti nii palju muuta? Vastus peitub meis endis – ja meie bioloogilises kellas, mille untsukeeramine on lihtsam, kui ette kujutame. Euroopaski elavad ju samasugused inimesed: ohud, mis on kindlaks tehtud pideva kellakeeramise asjus USAs, kehtivad ka siin.

1986. aasta Space Shuttle Challengeri katastroofi uurimine näitas, et peamised otsustajad töötasid stardieelselt tõsises unepuuduses. Sellest tekkiski kahtlus, et väsimus halvendas nende otsustusvõimet. Samamoodi põhjustas 1989. aastal ulatusliku keskkonnakatastroofi Exxon Valdezi naftareostus. Ametlik uurimine näitas, et laeva juhtimise eest vastutaval kolmandal tüürimehel oli lisaks muudele probleemidele ka magamatus.
 

Kosmosesüstik Challenger plahvatas vahetult pärast õhkutõusmist 28. jaanuaril 1986. aastal. Hukkus selle seitsmeliikmeline meeskond. Tagantjärele on kindlaks tehtud, et selle põhjuseks oli stardi eest vastutavate isikute magamatus.
Kosmosesüstik Challenger plahvatas vahetult pärast õhkutõusmist 28. jaanuaril 1986. aastal. Hukkus selle seitsmeliikmeline meeskond. Tagantjärele on kindlaks tehtud, et selle põhjuseks oli stardi eest vastutavate isikute magamatus. Foto: Wikimedia Commons
Kommentaarid (13)