Ann Leen Mahhov: meditsiinisüsteem on masina, mitte inimese nägu

Ann Leen Mahhov on Eesti tervishoiusüsteemi näinud aktiivse üliõpilase, arsti ja ettevõtjana. Selle kõige suurem puudus on tema hinnangul inimesekesksuse puudumine. Foto: Erakogu

Olen viimased kümme aastat uurinud Eesti meditsiinisüsteemi nii siit- kui sealtnurgast ja püüdnud aru saada, kuhu see koer on maetud. Nüüd ma (vist) lõpuks tean – ja see ei ole raha vähesus, kirjutab endine Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president, kellest tänaseks on saanud ettevõtja ja  sotsiaalministeeriumi nõunik.

Alustasin hooldajana psühhiaatriakliinikus, kus paigaldasin nn «elektrišoki ravi» saavatele, ravimitele raskesti alluvatele patsientidele klemme pea külge ja vaatlesin, kuidas inimesed mu silme all korraks elujõu tagasi said, ent peagi jälle vanasse auku langesid. Siis liikusin edasi abiõeks ortopeedia- ja traumatoloogiaosakonnas, sidudes operatsiooni-, noa- ja relakahaavu, mis kuidagi ei paistnud lõppevat. Järgnes abiarsti töö EMOs ja COVID-19 osakonnas viimase kursuse arstitudengina. Seal kogesin kõiki inimese elukaare etappe kuni sünnist surmani. Olin tunnistajaks nii lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste valusatele valedele ja kaotasin korraks usu inimkonda, nähes kuidas alguses kergelt külmetunud 40-aastasest kooliõpetajast sai COVID-19 tõttu kahe nädala jooksul torude alla mattunud inimvare, samal ajal kui inimesed väljas keeldusid poes maske kandmast.

Oma üürikese arstikarjääri lõpetasin üldarstina perearstikeskuses, keelitades suurema osa ajast kõrge südamehaiguse riskiga inimesi oma tervise eest paremini hoolitsema (väga ei õnnestunud). Liikudes mööda tervishoiusüsteemi eri tasandeid sain kiiresti aru, et pikalt me nii vastu ei pea – meditsiinitöötajad on väsinud, sageli läbipõlenud, tööd on liiga palju, ja patsiendid ootavad neilt imetegusid, selleks sageli ise kaasa aitamata.