/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2025/04/20/16788876t1hc18f.jpg)
Iga kell lööb, iga laine kajab – aga kas ka su rakud kuulavad? Kyoto teadlaste avastusest selgub, et heli ei kulge kõrvaklappides ega kontserdisaalis, vaid tungib sügavale kehasse. Kui uudishimu kõrva kummitab, tasub edasi lugeda: äkki selgub, et keha ja heli suhtlus on märksa tihedam kui seni uskusid.
Keha ei kuule vaid kõrvadega – rakud ise tajuvad heli ja reageerivad sellele. Kyoto ülikooli uus uuring toob päevavalgele üllatava nähtuse: isegi kuuldava sagedusega akustilised lained võivad muuta rakkude käitumist. Erilise seadme abil leidsid teadlased, et heli võib pärssida rasvarakkude moodustumist ning mõjutada geenide aktiivsust. Tulemused avavad ukse mitteinvasiivsetele ravimeetoditele, mis kasutavad heli keha mõjutamiseks rakutasandil. Heli, mida tunned kogu kehaga. Kõik, kes on seisnud lennuki stardirajal või tantsinud tümakat täis kontserdisaalis, teavad, et heli võib olla füüsiliselt tajutav – vibratsioonina läbi keha. Uued leiud viitavad sellele, et samasuguseid laineid võivad tunnetada ka meie rakud. Heli on mehaaniline laine – rõhu ja hõrenduste vaheldumine – mis levib läbi õhu, vee või koe. Kuigi heli on oluline infokandja paljudele elusorganismidele, hakkavad teadlased alles nüüd mõistma, kuidas see võib otseselt mõjutada rakkude sisemisi protsesse. Toetudes 2018. aastal tehtud tööle ja mehhanobioloogia edusammudele, uurib Kyoto ülikooli Kumeta labor, kuidas rakud reageerivad helile, pöörates tähelepanu ka sellele, kuidas vibratsioonid levivad keha kudedes. Tulemused viitavad, et helilainete tekitatud rõhk võib olla piisav raku vastuse käivitamiseks. Vastutav autor Masahiro Kumeta selgitas: «Et uurida heli mõju rakuaktiivsusele, töötasime välja süsteemi, mis võimaldab kultiveeritud rakke ümbritseda akustiliste lainetega.»
Kuidas katse aga korraldati? Teadlased kinnitasid vibratsioonimembraani tagurpidi riiulile ning ühendasid selle digitaalse helimängija ja võimendi kaudu membraaniga, mis oli kinnitatud Petri tassile. Nii said nad suunata akustilise surve otse rakkudele, hoides helisageduse füsioloogilises vahemikus. Seejärel analüüsiti heli mõju rakkudele RNA-sekveneerimise, mikroskoopia ja muude meetoditega. Tulemused näitasid, et isegi kuuldava sagedusega helid kutsusid esile raku tasandi vastuseid.
Eriti märkimisväärne oli heli mõju adipotsüütide ehk rasvarakkude diferentseerumisele – protsessile, kus eelrakud arenevad rasvarakkudeks. Uuring näitas, et akustiline stimulatsioon pärssis seda arengut, mis viitab võimalusele kontrollida kudede seisundit heli abil. Kumeta sõnul on heli olemuselt mittemateriaalne ja seega mitteinvasiivne, ohutu ja kohene vahend, mis võiks tuua kasu meditsiinile ja tervishoiule. Uurimisrühm tuvastas umbes 190 heli suhtes tundlikku geeni, täheldas heli mõju raku adhesiooniaktiivsusele ning kirjeldas mehhanisme, mille kaudu helisignaalid rakusiseselt edasi kanduvad.
Helitaju tuleb ümber mõtestada. Uuring pakub tugevat tõendusmaterjali, et rakud võivad tajuda heli iseseisvalt – see seab kahtluse alla seni levinud arusaama, et helitaju on ainult ajuga vahendatud protsess. Tulemused viitavad, et kogu organism, mitte ainult meeleelundid, on tundlik helikeskkonna suhtes.
Allikas: SciTechDaily