Tallinna ühendhaigla

Foto: Põhja-Eesti Regionaalhaigla.

Millised peaksid olema Tallinnasse planeeritava uue ühendhaigla printsiibid? „Mulle tundub, et kui nii suur institutsioon kokku pannakse, milles saavad teenuseid pea 60% Eesti inimestest, tuleks see luua korraliku akadeemilise struktuurina, Põhja-Eestis on selline haigla hädavajalik,“ ütleb prof Peep Talving, kes on Tervisepooltunni saatekülaliseks.

Stina Eilsen: Alustame Tervisepooltunni saatega, saatekülaliseks on prof Peep Talving ja räägime Tallinna uuest ühendhaiglast. Lähme kõigepealt ajas tagasi – 2018 ilmus ajakirjas Eesti Arst juhtkiri, kus Tartu Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Regionaalhaigla ja Lastehaigla esindajad kutsusid looma ühendhaiglat.

Tookord jäi see vaid plaaniks, kuid tegelikult oli ettepanekus ka aeg paigas – 2025, kus me praegu oleme. Ja nüüd ongi uued tuuled puhumas, Tallinnasse planeeritakse uut ühendhaiglat. Professor Talving, mis ühendhaigla printsiibid peaksid olema?

Peep Talving: Aitäh kutsumast. Jah, see on hea küsimus. Seitse aastat tagasi rääkisime ülikooli campuse loomisest mõlemasse tõmbekeskusesse – Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Regionaalhaigla juurde. Ja nüüd, 2025. aastal, oleme Tallinna uut organisatsiooni loomas.

Aga ma arvan, et mõlemad mõtted - ühendada Kliinikumi ja Regionaalhaigla kompetentsid – on huvitavad ja ma arvan, et on ikka veel ühel või teisel moel õhus.

Tallinna piirkonna ühendhaigla mastaabiga tervishoiuteenuse osutajal peab olema palju funktsioone. Tsentraalne funktsioon on kliiniline tegevus – ravitegevus, mis on laiahaardeline (kõik erialad või enamus erialasid oleks esindatud). Mõned võivad ka Põhja-Eestist välja jääda, nagu näiteks laste südamekirurgiat ei peaks olema kahes kohas, sest need on harvikujuhud ja peaksid olema koondunud ühte kohta, isegi kui tekib mitu suurt haiglat.

Kuna tegemist on uue organisatsiooniga ja uue raviasutusega, siis sellel peab olema ka teisi funktsioone peale ravi ja see tähendab teadust, arendust ja õpetamist. Mulle tundub, et kui nii suur institutsioon kokku pannakse, milles saavad teenuseid pea 60% Eesti inimestest, tuleks see luua korraliku akadeemilise struktuurina, Põhja-Eestis on selline haigla hädavajalik.. Ja see populatsioon ja patsiendid ei saa mitte kuidagi välja jääda arendusest, teadustööst ja õpetamisest. Seega, peab selle uue organisatsiooni panema kokku väga targa kontseptsiooni alusel, et seda parimal viisil kasutada nii haigete raviks kui ka Eesti tervishoiuteaduse ja tervishoiu arenduse edendamiseks.

Stina Eilsen: Nii et enne kui hakata betooni valama, peaks ikkagi väga sügavalt läbi mõtlema, milline uue loodava haigla kontseptsioon saab olema.

Peep Talving: Jah, olen täiesti veendunud selles ning loodan, et see käima lükatud protsess ka selleni viib. Olen saanud aru, et nii valitsusjuhil, peaministril kui Tallinna Linnavalitsusel ja linnajuhtidel on see teema fookuses. Ma arvan, et me ei pea keskenduma sellele, et uus maja tuleb Lasnamäe servale, pigem mõtleme välja, mismoodi see kontsept välja näeb ja millega ning kuidas me seda seome.

Stina Eilsen: Mis uue haigla nimi võiks olla?

Peep Talving: Ma arvan, et raviv, õpetav- ja teadusloomesse panustav haigla peaks olema akadeemiline haigla. Sõna akadeemiline võiks haigla nimes sees olla.

Stina Eilsen: Eesti Akadeemiline Haigla?

Peep Talving: Jah! Või lihtsalt Akadeemiline Haigla?

Kui haigla on akadeemiline, peab tal olema ka seos ülikooliga ehk teadusarendusasutustega. Mina arvan seda, et mitte ükski ülikoolihaigla Eesti mastaabis ei saa eralduda ülikoolist, kus on meditsiinivaldkond, meditsiiniteadus ja inimesed, kes teevad nii diplomieelset kui ka -järgselt õpet, doktorantuuri jne. Ehk see peab olema ühendatud Tartu Ülikooliga. Kas ta võib olla ka integreeritud teiste kõrgkoolidega? TalTech näiteks, kus on kindlasti tehniline teadmine väga tugev meditsiinitehnika valdkonnas jne – see kõik võib ju olla, aga ütleksin, et põhipartnerlus peab olema Tartu Ülikooliga.

Stina Eilsen: Saate jälgijal tekib kindlasti huvi, et mis kasu patsient sellest loodavast haiglast saab? Kas ravijärjekorrad vähenevad ja patsienditeekonnad muutuvad paremaks?

Peep Talving: Võiks öelda, et Tallinna ja selle lähiümbruse patsiendid (tegelikult kogu Põhja-Eesti), saaks endale ju korraliku tervishoiuorganisatsiooni ja ka akadeemilise haigla. Nüüd tuleks targalt läbi mõelda, et kas haigla asukoht saab olema ühes, kahes või kolmes asukohas. Regionaalhaigla infrastruktuur, mis oleks osa uuest organisatsioonist, on nii võimas, et see asukoht ja tegevused jäävad kindlasti alles. Ja kindlasti on Regionaalhaigla võtmemängija ka selles uues ühendhaiglas. Aga erinevate korpuste asukohtasid saab olema mitu ja eri paikades. Oletame, et teine campus saaks olema seal, kus on praegu Lääne-Tallinna Keskhaigla ja kolmas linna põhjapoolses asukohas veel. Siis saaks ju tegelikult teekonnad väga kenasti läbi mängida kui on üks organisatsioon, kus eri tervisemuredega patsiendid spetsiifilist ravi saaksid. Aegkriitilised haigused, olgu need insuldid, olgu need verejooksud trauma tõttu jne tuleb kindlasti viia kõige kiiremini asukohta, kust saab vastavat abi. Tänases Tallinna haiglate võrgustikus me teame, et trombektoomiat vajava insuldihaigega tuleb kiiresti piltdiagnostikasse liikuda, sest iga minut aju verevarustuse katkemist on ju hulk-hulk-hulk närvirakke kaotuses ja ei ole mõtet sõita haiglasse, kus tehakse vaid uuringud ja siis alles suunatakse edasi haiglasse, mis suudab ravida. Pigem peab see teekond olema otse haiglasse, kus on võimekus vastavat diagnostikat ja ka ravi pakkuda.

Samas ei pea kõik haiged tulema ühte asukohta. Täpsed teekonnad on vajalikud näiteks traumakeskusele, insuldikeskusele ja STEMI-keskusele. Ei pea ju kindlasti olema kõikide sisehaiguste erialad ühes majas, neid võib üle mitme haiglalinnaku ära jagada, kuhu patsient viiakse. Ehk maastik võiks olla lai, kuidas planeerida ja kuidas patsiendid peavad liikuma.

Foto: Põhja-Eesti Regionaalhaigla.

Stina Eilsen: Kas me saame Soomest ka kuidagi eeskuju võtta, nendel on ka Helsingi Ülikoolihaiglal vist seitseteist haiglat kokku ühendatud.

Peep Talving: Minu teada on Helsingi Ülikoolihaiglal kakskümmend kolm eraldi asukohta, mis on ühendatud ühte organisatsiooni. Ja see võrgustik peaks toetama haigete raviteekondi läbimõeldult nii teel organisatsiooni sisse, kui ka välja, näiteks ka taastusravile ja järelravile. Tallinna haiglates takerduvad need teekonnad täna siin ja seal. Ehk siis need teekonnad peab kindlasti paremaks saama.

Ja teine aspekt oleks ka see, et kõik tugiteenused oleksid kesksed. Jah, võib-olla oponent tsentraliseerimisele võiks öelda, et kui meil ei ole konkurentsi, siis pakkuja võib küsida, mida ta tahab. Aga üldiselt, kui on ikka suur hange (näiteks Euroopa Liit hangib tänastes sõjatingimustes mürske), siis kindlasti on see hinnaeelisega, kui hakkavad erinevad riigid ise asju tellima. Sama on ka tervishoius. Kui hankida meditsiinitarvikuid ja aparaate ühe suure organisatsiooni poolt, on sellel eelis.

Stina Eilsen: Meil on veel ka saared ja saartel elavad inimesed. Kuidas planeeritav haigla võiks nende arstiabi mõjutada?

Peep Talving: See kõik sõltub logistikast ja kokkulepetest. Helikopteriga transport kindlasti jääb – aga helikopteril on ka omad puudused sh ilm ja maandumiskohad. Hetkel asub helikopter Tallinna Lennujaamas. Selleks, et Tallinna Lennujaamast välja lennata, peab olema teatud lennudistants, mille pealt me stardiks mineva aja tagasi võidame. Kiirabiga mööda maanteed sõites on oluliselt kiirem start ja kuni 100 km on kiirem transport kiirabiga. Oleme Regionaalhaigla initsiatiivil tegelikult välja arvestanud, et kusagil üle saja kilomeetri kaugusel või kaugemalt transportimisel on ajaline võit sees. Seega saartele jääb kindlasti helikopteri võimalus, aga jäävad ka vee- ja maanteed. Maandumiskohad helikopteritele peavad olema haigla katusel ja Regionaalhaiglal on see võimekus olemas. Alguses arvasime, et Regionaalhaigla B-torni peale ei ole arvestatud sellist massi nagu helikopteril on, aga tänaseks oleme selgitanud, et probleemi ei ole. Me tegime ka ühe teadusuuringu, kus olin juhtivautor ühele uuringule, mille publitseerisime World Journal of Surgeries uurides Los Angelese helikopteri transporti traumahaigetele. Los Angeleses suurimas haiglas oli sama probleem, et helikopter maandus muruplatsile. Selleks, et tõsta haige edasi kiirabiautosse, sõita pool kilomeetrit ümber maja ning seejärel anda patsient üle, võttis olulise aja. Ehk siis kindlasti tuleb katustele planeerida maandumisplatsid patsiendi kiiremaks transpordiks.

Saarte haiged saaksid endale samuti suure akadeemilise haigla, mis ka nende teekondi korrastaks.

Stina Eilsen: Kui me jätkame akadeemilisuse teemadel, siis sa oled ise Tartu Ülikoolis õppejõud juba pikki aastaid. Kuidas nii diplomieelne arstide õpe kui ka residentuuritsüklid võiksid olla korraldatud? Mida akadeemiline haigla juurde annaks Eesti haridusele?

Peep Talving: Ma arvan seda, et oskus ja inimesed on täna olemas Eestis nii diplomieelse kui ka prekliinilise õppe tarvis. Kliiniline õpe hakkab umbes kolmandast diplomieelsest õppeaastast, aga prekliinilise baasained füsioloogia, biokeemia, anatoomia on kõik Tartus olemas ja seda õpet ei tohiks ära tuua. Tartus on inimesed, struktuur ja oskused prekliiniliseks õppeks.

Aga kliinilise õppe tooksin kindlasti ka Põhja-Eestisse, proportsionaalselt nii palju, kui on struktuurivõimekust, õpetavaid arste ja haigeid. Võiks mõelda, et üks kolmandik kliinilisest õppest jääks kliinikumi ja kaks kolmandikku Põhja- Eesti haiglasse,eeldusel, et õppekvaliteet on lihvitud sama heaks mõlemas kohas. Õppetegevus peab olema hästi standardiseeritud, mis on tehtav. Oluline on õppida seal, kus on rikkalikult ravijuhte, me õpime hästi palju haigusjuhtude pealt, mille külge on kõige tulusam riputada teadmisi ja need jäävad kõige kauemaks.

Stina Eilsen: Reaalse elu nägemine õpetab kõige rohkem.

Peep Talving: Jah. Kui õppija näeb mingit haigusseisundit või palju ja erinevaid piltdiagnostikaid ning ravivõtteid, siis jäävad need talle hästi meelde. Residentuuriõppe osas samuti peaksid baasasutused jagama õppekohad ära proportsionaalselt nii palju kui on patsiente, õppejõude ja vajadust koolitada. Ma arvan ka seda, et mitte ainult need kaks keskust ei peaks olema diplomijärgse ja diplomieelse õppe kohad. Mina isiklikult olin teatud aja diplomieelses õppes Põhja-Rootsis väikeses maakonnahaiglas. Ütleksin, et see oli väga kasulik aeg. Väikestes haiglates on võimalus näha palju selekteerimata patsiente ja see on põnev ja huvitav. Aga kahjuks on need reeglid praegu sellised, et raske on saata tudengeid õppima, olgu näiteks Läänemaa haiglasse või kuhugi mujale. Oleme seadnud miljon juhendamise formaalset reeglit. Nii et diplomieelne õpe oleks jagatud, diplomijärgne õpe samuti jagatud, doktorantuuri halduskeskus jääks Tartu Ülikooli. Aga Põhja-Eestisse, kus on palju haigeid, tuleks tuua tegevusi, mis vajavad haigete uuringutesse värbamisi ja ka õppetööd. Ka õppejõud saaksid liikuda, nagu me visioneerisime 2018. aastal Eesti Arsti juhtkirjas, öeldes, et võiks olla kaks campust ja õppejõud saaksid liikuda. Siis mõtlesime ka, et kummaski campuses võiks olla hotell, mis majutaks õppejõude ja tudengeid. Aga siin on loomulikult oma probleeme, sest eestlane üldjuhul eriti liikuv ei ole. Eestlased on suht kinni oma aiakeses, terrassis ja sohvas. Ehk siis seal võib tulla probleeme, aga ma arvan, et liikuda saab üheks või paariks päevaks ning õppeprotsessideks on see täiesti võimalik.

Stina Eilsen: Mida aktiivne õppetegevus haiglas viibiva patsiendi jaoks kaasa toob? Kas rohkem valges kitlis siblivaid inimesi ümber haigevoodi?

Peep Talving: Kliiniline õpe ongi selline ja patsiendid kahjuks peavad seda taluma, et nende ümber on tudengid ja residendid lisaks õdedele ja eriarstidele. Aga praegu diplomieelne õpe Tartu Ülikooli Kliinikumis on tõesti niimoodi, et terve grupp, kümme üliõpilast näiteks, ongi ühe haige ümber ja intervjueerivad ja uurivad ning tihti ka haiged ei saa sellega hakkama. Tulekski jagada õppetööd Tartu ja Tallinna vahel.

Stina Eilsen: Kui me nüüd räägime rahvusvahelistumisest, siis mida annab juurde akadeemilisuse tiitel?

Peep Talving: See annaks kindlasti võimaluse suhelda teiste akadeemiliste keskustega ja teadusvõrgustik saaks olema oluliselt suurem, mis meil on täna paljuski kasutamata.

Iga haige, kes siseneb akadeemilisse haiglasse, peaks automaatselt olema kaasatud mingisse uuringusse mingisuguseks õppeprotsessiks. Täna me ei kasuta ära seda ressurssi, aga räägime, kui palju meil on vaja õppida, arendada, teadust teha, et olla pildil, olgu see Euroopas või globaalselt. 

Stina Eilsen: Kas sa ise tahaksid sellises uues akadeemilises haiglas töötada?

Peep Talving: Kindlasti. See organisatsioon saaks olema ainult suurem ja erinevates asukohtades kui võrrelda Regionaalhaiglaga. Olen kolleegidega Regionaalhaiglasse erakorralise kirurgia keskuse ehitanud ja praegu kirurgiakliiniku juhina mõtlen, et kui organisatsiooni paikneks mitmes asukohas, siis ei peaks kogu ravitegevus toimuma ühes kohas, aga tuleb hoolikalt planeerida, mis kuskil toimuks. Kirurgilise töö seisukohalt on minu arvates oluline, et teekonnad oleksid läbi mõeldud ja koondatud selliselt, et ligipääs ja kvaliteet oleks optimaalne ning maksimaalselt patsiendile lähedal. See, et tehakse üks operatsioon, olgu see asukohas X või asukohas Y Tallinna piirkonnas, ei ole enam tähtis kui kvaliteet ja võimekused on samad. Küll aga tuleb koondada erinevaid erialasid vajavad tegevused ühte kohta - vähikeskus tegeleb konsiiliumi otsuste ja haige uuringutega, traumakeskus ravib vigastusi jne.

Stina Eilsen: Võtame teema kokku ja palun välja tuua kolm tugevust, mis räägivad akadeemilise haigla kasuks. Ja ka mõned kriitilised teemad, millega peaks kindlasti haigla planeerimisel arvestama. Mis need oleksid?

Peep Talving: Esmalt koondaksime väga suure hulga patsiente, kes käivad läbi ühe organisatsiooni ja saaksime sealt ammutada nii kliinilist kogemust kui teadusloome jaoks materjali. Teine oluline nüanss on see, et sellest saaks õpetamise keskus. Kolmas tugevus oleks lähedus haigele läbi erinevate asukohtade ja tegevuste.

Stina Eilsen: Ja teine küsimus oli, et mis võiksid olla need riskikohad, millega kindlasti peaks arvestama sellise haigla planeerimisel?

Peep Talving: Uus organisatsioon peab kaasama laialt. Ma arvan, et loodav haigla peaks kindlasti olema akadeemiline haigla. Kui haiglast saaks ainult tervishoiuteenuse osutaja ilma õppe- ja teadustööta, siis me keeraksime kinni ja jätaksime kasutamata väga suure potentsiaali. Kaasatud osapooled peaksid olema rahul ja rõõmsalt panustama. Arvan, et peab kindlasti Tartu Ülikooliga läbi rääkima, kuna haigla saab olema aktsiaselts ja tuleks kaasata Tartu Ülikool osanikuks ja läbi selle võrgustuks uus organisatsioon ka Tartu Ülikooli Kliinikumiga, sest Tartu Ülikool on Kliinikumi üks asutajatest.

Stina Eilsen: Aitäh nende väga oluliste ja huvitavate mõtete eest! Aitäh saatesse tulemast ja kindlasti see Tervisepooltund ei jää viimaseks saateks, kus me käsitleme tulevikuhaigla visiooni.

Peep Talving: Aitäh kutsumast!