Salakaval mononukleoos

Foto: Shutterstock

Infektsioosset mononukleoosi, mida rahvasuus tuntakse ka kui “suudlemishaigust”, põhjustab ligikaudu 90% juhtudest herpesviiruste sugukonda kuuluv Epstein–Barri viirus (EBV). Enamik inimesi puutub selle viirusega kokku juba lapsepõlves – isegi üle 90% inimestest on selle viirusega nakatunud enne täiskasvanuikka jõudmist. Räägime Apotheka proviisori Indrek Ventmanniga mononukleoosi sümptomitest, diagnoosimisest, ennetamisest ja ravist.

Mis on mononukleoos?

Epstein-Barr’i viirus paljuneb peamiselt neelu limaskesta rakkudes ning levib edasi sülje vahendusel. Pärast esmast nakatumist jääb viirus organismi püsima ehk persisteeruma B-lümfotsüütidesse ning võib elu jooksul taasaktiveeruda umbes 6% juhtudest. Mõnel inimesel võib kujuneda välja tsükliliselt korduv haigus, mida iseloomustavad krooniline väsimus, kerge palavik, peavalu ja kurguvalu. Täpne mehhanism, kuidas viirus taasaktiveerub, ei ole senini selgelt teada. Proviisor Indrek Ventmann rõhutab, et kuigi infektsioon ei ole tavaliselt eluohtlik, võivad selle sümptomid olla kurnavad ning märkimisväärselt halvendada inimese elukvaliteeti.

Millised on mononukleoosi sümptomid?

Esmasel nakatumisel esinevad tüüpilised kliinilised sümptomid nagu palavik, farüngotonsilliit (kurgu- ja mandlipõletik) ning kaela lümfisõlmede suurenemine. Kõige sagedasemad mononukleoosi sümptomid on kurguvalu, väsimus, palavik, peavalu, isutus ja lihasvalu. Mõnel juhul esinevad lisasümptomitena kõhuvalu, põrna või maksa suurenemine, iiveldus, oksendamine, petehhiaalne lööve suulael ning silmalaugude ja silmade ümbruse turse. Kuigi nahalööve on harv nähtus, esineb seda sagedamini patsientidel, keda on ravitud aminopenitsilliinide rühma kuuluvate antibiootikumidega, näiteks amoksitsilliiniga.

Kuidas mononukleoosi diagnoositakse?

Proviisor Indrek Ventmanni sõnul põhineb mononukleoosi diagnoosimine esmalt patsiendi kliinilisel pildil ehk sümptomite analüüsil, ning alles seejärel vajadusel täiendavatel laboriuuringutel. Infektsioosse mononukleoosi diagnoosimiseks laboratoorselt kasutatakse tihti heterofiilsete antikehade määramist (tuntud ka kui monospot-test või Paul-Bunnelli test) ja olulist infot annab ka hemogramm ehk tavapärane verepilt). Tavaliseks laboratoorseks leiuks mononukleoosi korral on väljendunud lümfotsütoos (> 50% leukotsüütidest), mille puhul domineerivateks on nn atüüpilised ehk reaktiivsed lümfotsüüdid. Veres saab määrata EBV IgM-tüüpi antikehi, mis viitavad värskele infektsioonile. Siiski ei teki ligi 40%-l alla 4-aastastest lastest piisavas koguses heterofiilseid antikehi, mistõttu ei pruugi test selles vanuserühmas anda usaldusväärseid tulemusi. Vajadusel tehakse ka teisi vereanalüüse ja teste, et välistada haigused, millel võivad olla sarnased sümptomid (nt gripp, streptokokk-angiin või muud viirusnakkused). Infektsioosset mononukleoosi tuleks kahtlustada igal patsiendil, kes pöördub arsti poole kolmiknähtudega – palavik, kurguvalu ja kaela lümfisõlmede suurenemine.

Kuidas mononukleoosi ravida ja ennetada?

Mononukleoosi vastu ei ole hetkel olemas spetsiifilist ravi ega ka vaktsiini. Viiruse laialdane levik ja sageli asümptomaatiline kulg muudavad selle vältimise keeruliseks. Seetõttu on mononukleoosi ravi peamiselt sümptomaatiline – eesmärgiks on leevendada haige enesetunnet ja toetada organismi paranemisprotsessi.

Palaviku ja valu leevendamiseks kasutatakse tavalisi käsimüügi ravimeid, nagu paratsetamool ja mittesteroidsed põletikuvastased ained (nt ibuprofeen). Samuti on mononukleoosi ravi juures oluline piisav vedeliku tarbimine, tasakaalustatud toitumine ning piisav puhkus.

Kuna põrna suurenemise korral on olemas põrna rebenemise oht, tuleb vältida kehalist kontakti nõudvaid spordialasid (nt jalgpall, korvpall) vähemalt ühe kuu jooksul pärast haiguse algust. Aktiivsetel sportlastel võib taastumine ja varasema füüsilise võimekuse saavutamine võtta aega kuni kolm kuud.

Proviisori soovitused

Apotheka proviisor Indrek Ventmann selgitab, et infektsioosne mononukleoos on levinud viirushaigus, mille sümptomid võivad küll olla ebamugavad ja pikaajalised, kuid enamasti taandub haigus iseeneslikult. Indrek Ventmann soovitab sümptomeid nagu palavik ja kurguvalu leevendada käsimüügiravimitega - paratsetamool, ibuprofeen ning vajadusel võtta tarvitusele kurguvalu korral ka imemistabletid või sprei.

Õigeaegne mononukleoosi diagnoosimine, rahulik ravirežiim ning kehalise koormuse piiramine aitavad tagada kiirema ja tõhusama paranemise. Püsides teadlikuna haiguse kulust ning järgides arsti soovitusi, on võimalik vähendada tüsistuste riski ning toetada organismi täielikku taastumist. Kui sümptomid ei taandu või püsivad ka ravi foonil nädala jooksul, siis pöörduda arsti poole. Iseasi, kas alati mononukleoosi laboratoorselt tuvastama hakatakse - seda otsustab arst.