/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2025/05/08/16829401t1hf62c.jpg)
Mõned töökohad viivad inimese murdumise äärele, teised hoiavad vaimu koos nagu liim. Haridustöötajate vaimse vastupidavuse kohta räägivad andmed midagi üllatavat. Kui üldine arvamus peab õpetaja elu närvesöövaks, siis statistika maalib teistsuguse pildi. Kas siin peitub mingi sügavam kaitsemehhanism? Või on see lihtsalt õnnelik juhus?
Töökoht võib mõjutada inimese vaimset tervist rohkem, kui arvata oskame – ja mõnes sektoris on risk enesetapuks palju suurem kui teistes. Ameerika Ühendriikides on kõrgeima riskiga näiteks metsatöölised, naftatööstuse töötajad ja muusikud. Ent teisel pool spektrit, kõige madalama riskiga, seisavad kindlalt õpetajad, õppejõud – haridustöötajad. Arizona osariigi vägivallaennetuse ja kogukonnaturvalisuse keskuse (Center for Violence Prevention and Community Safety) teadlased, kes juhivad riiklikku surmapõhjuste jälgimissüsteemi, analüüsisid aastatel 2016–2023 Arizonas toimunud vägivaldseid surmasid. Nende andmetel oli haridustöötajate – sealhulgas õpetajate, raamatukoguhoidjate ja professorite – enesetappude määr «ainult» 7,3 juhtu 100 000 inimese kohta. See on kolmandik osariigi üldisest töötajate keskmisest ning madalaim kõigi ametite seas. Sarnast mustrit näitavad ka üleriiklikud andmed. 2021. aastal oli enesetappude määr meesõpetajate seas umbes 11 juhtu 100 000 kohta – võrreldes näiteks 65,6 juhtumiga ehitussektori töötajate seas või 44,5 juhtumiga meessoost loomevaldkonna töötajate seas.