/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2025/05/08/16828903t1h3bae.jpg)
Pole saladus, et sotsiaalne kompass juhib meid tihti tuttavat rada mööda – haridus, töö, suhe, lapsed. Aga mis saab siis, kui mõni otsustab sellelt rajalt kõrvale astuda? Aina rohkem noori täiskasvanuid valib elu, milles puudub romantiline partner, kuid mitte tähendus. Selles loos ei loeta vallalisust mitte üksinduse, vaid võimaluste kaudu. Kas üksinda elamine võib olla midagi enamat kui pelgalt ajutine peatuspaik eluteel? Mõni komistab tõe otsa siis, kui kõik teised tantsivad pulmas.
Paljud veedavad oma 20. ja 30. eluaastad iseseisvat elu kujundades ning otsides seda, kes nad tegelikult on. Samal ajal survestab ühiskond neid sageli otsima armastust, looma püsisuhet ja alustama perega. Need verstapostid on jätkuvalt ja väga levinult käsitletud kui täiskasvanuelu ja edu tunnused. Kuid mida see tähendab aina kasvavale hulgale 20.–30. eluaastates vallalistele? Kanadas on noorte vallaliste täiskasvanute arv iga aastaga kasvanud. Vaatamata muutuvatele suundumistele keskendub valdav kultuuriline narratiiv endiselt romantilistele suhetele kui elukorralduse ideaalile. Vallalisena elamist nähakse tihti justkui ajutise elufaasina, mitte kui legitiimset või täisväärtuslikku eluviisi. Simon Fraseri ülikooli (Simon Fraser University) vallaliste elu kogemuste ja suhete varjatud keerukuse uurimisrühm (Singlehood Experiences and Complexities Underlying Relationships), keskendubki sellele, millal ja kuidas nii vallalised kui paarisuhtes inimesed võivad särada ning õitseda ja olla seejuures õnnelikud. Statistika näitab, et Kanadas kasvab üksinda elavate inimeste arv. 59,8 protsenti 25–29-aastastest ning 37,6 protsenti 30–34-aastastest ei ole ei abielus ega vabaabielus. 20–34-aastaste seas on suhtes mitteolevate noorte osakaal tõusnud 50,5 protsendilt (1996) 60,3 protsendile (2021). Paljud, kes küll soovivad pikaajalist suhet, lükkavad seda otsust edasi. Keskmine abiellumise iga Kanadas on alates 1970. aastatest tõusnud ligi kaheksa aasta võrra – 1971. aasta 23,3 eluaastalt 31,2 aastale 2020. aastal. Selle taga võib olla mitmeid põhjuseid: keskendumine karjäärile, reisimiseelistused, keerukused kohtingumaailmas või lihtsalt teadlik eelistus vallalisena elamise kasuks varajases täiskasvanueas. Samuti suureneb nende hulk, kes identifitseerivad end kui «südames vallalist» – inimesed, kes teadlikult valivad üksi elamise, väärtustades vabadust ja omaette olemist. Kuigi üha rohkem noori täiskasvanuid on vallalised – olgu see omal valikul või asjaolude sunnil – püsib ühiskondlik surve paarisuhtesse astuda visalt. See tuleneb suuresti sellest, et meie ühiskond idealiseerib paarisolekut, abielu ja laste saamist. Kuigi soov romantilise partneri ja pere järele on igati legitiimne, võib romantiliste suhete pidamine elu tippsaavutusena jätta vallaliste elu ja vajadused sootuks varju. Vallalisi nähakse sageli kui poolikuid, sest neil puudub partner. Uurimistööd näitavad aga, et vallalised tunnevad end tihti kõrvale jäetuina, kahetsusväärsetena või haletsusväärsetena – see omakorda kahjustab nende heaolu. Neid varitsevad ka negatiivsed stereotüübid: nad on väidetavalt isekad, külmad, eraklikud või asotsiaalsed. Need ühiskondlikud uskumused ei tule vaid väljastpoolt – vallalised võivad need ka ise endasse sisendada. Teises uuringus uurisime nn suhtemüüdi uskumust ehk ideed, et tõeline õnn sõltub romantilisest suhtest. Leidsime, et vallalised, kes seda usuvad, kardavad rohkem üksi olemist ja tunnevad end eluga vähem rahulolevana. Kuidas vallalisuses õitseda? Kuidas saavad vallalised – hoolimata romantiliste suhete ülistamisest – elada õnnelikku, turvalist ja rahuldust pakkuvat elu? Uurides olemasolevat teaduskirjandust, selgitasime välja, millal vallalised inimesed tunnevad end lihtsalt toimetulevatena ja millal nad tõeliselt õitsevad. Selgus, et paljud vallalised on oma eluga rahul – isegi väga rahul.