Räägime liikumissoovitustest

Kehaline aktiivsus on seotud väga paljude tervisekasudega. Kui palju peaks inimene päevas liikuma, millised on soovitused kehalise liikumise suurendamiseks. Juttu tuleb ka WHO soovitustest inimese kehaliste tegevuste suurendamiseks. Millised on aeroobsed liikumisvõimalused ja mida silmas pidada jõuharjutuste tegemisel. Vanusel pole tähtsust ja WHO on pakkunud liikumissoovitused nii vanemale elanikkonnale, puudega inimestele ja krooniliste haigustega inimestele. Saatesse on palutud Regionaalhaigla füsioterapeut Taavi Metsma ja temaga räägib juttu saatejuht Stina Eilsen

Põhja-Eesti Regionaalhaigla · Räägime liikumissoovitustest

Käes on taas Tervisepooltunni saate aeg. Mina olen Stina Eilsen ja täna on meil külas füsioterapeut Taavi Metsma Regionaalhaiglast. Räägime liikumissoovitustest. Taavi, kuidas Sulle tundub, kas Sinu kolleegid liiguvad piisavalt?

Taavi Metsma: Enamus meie erialast ongi pühendunud inimeste liikuma saamisele ja iga endast lugupidav tervishoiutöötaja võiks ju samamoodi liikumissoovitusi täita. Statistiliselt ei ole tervishoiutöötajad kuidagi teistest inimestest (tavainimestest) teistsugused. Kõigil inimestel võib olla raskusi liikumismotivatsiooni leidmisega ja liikumisharjumuste kujundamisega. Inimesed oleme me kõik. Eks see statistika näitab, et kõik inimesed võivad rohkem liikuda ja saaksid liikumisest palju tervisekasu, sealhulgas ka tervishoiutöötajad.

Stina Eilsen: Kuidas siis on? Kas sa jälgid ning vahel ütled mõnele kolleegile, et kuule, Sa oled istunud liiga kaua, tõuse püsti!

Taavi Metsma: Me näeme seda, et see istumise pikk aeg (tööga seotud eriti) ei ole nii suur terviserisk kui sa väljaspool tööaega oled kehaliselt aktiivne. Meil ongi just nagu kaks sellist erinevat mõistet, mida WHO ka välja toob. Üks on istuv eluviis ja teine on inaktiivsus. Kui sa püsid aktiivne, täidavad liikumissoovitused ära, siis sa võid endale lubada ka veidikene rohkem istumises oleku aega, aga vastupidine kahjuks ei ole tõene – kui sa väljaspool tööaega ei ole kehaliselt aktiivne, siis sa kindlasti saaksid ka istumise pauside tegemisest kõvasti abi. Kuna ma ei tea oma kolleege väljaspool tööaega nii palju, siis ma ei noomi nende istumise kallal. Pigem see ongi nagu igaühe enda vastutada.

Stina Eilsen: Räägime lahti need liikumissoovitused. Need on antud nädala põhjal? Kui palju siis inimene peab liikuma nädalas, et olla tervislik?

Taavi Metsma: Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) on teinud põhjaliku ülevaate. Sedasama ülevaadet on teinud ka suurriikide terviseametid ja tundub, et nad on kõik jõudnud ühisele järeldusele, et inimestel on justkui mingi optimaalne kehalise aktiivsuse maht ja intensiivsus, mida nad võiksid teha. Ja nad on eristanud sellised kolm põhilist suuremat soovitust. Üks on aeroobsele kehalisele aktiivsusele – see on siis midagi, mis paneb meie südameveresoonkonna hingamise intensiivsemalt tööle ja seal siis nädala maht on see, et nädalas võiks iga täiskasvanud inimene sadaviiskümmend kuni kolmsada minutit mõõduka ja tugeva intensiivsusega seda aktiivsust koguda (või siis poole vähem sellest kõrgema intensiivsusega aeroobset liikumist, või siis segu mõlemast). Siis teine soovitus on nüüd uuena välja toodud – see on jõuharjutustele või lihaseid tugevdavate harjutustele, mis panevad meie lihased intensiivsemalt tööle. On leitud, et lihase jõuharjutustel on oma unikaalsed kasutegurid. Seal on siis soovitus samamoodi nädalas kusagil kahel või enamal korral mõõduka ja tugeva intensiivsusega kõikidele suuremate lihasgruppidele neid jõuharjutusi teha. Ja need siis ongi need kehalise aktiivsuse soovitused. Ja siis eraldi on antud soovitus ka istumise ajale ja istuva eluviisi puhul, et vähendada pika istumise ajaga seotud terviseriske.

Soovitus on antud, et igal võimalusel, mis sul on, katsu madalama energiakuluga tegevused, nagu istumine, lösutamine, lamamine, vahetada millegi aktiivsema vastu. Aeg-ajalt siruta, seisa, vali ka alati igal võimalusel mingi aktiivsem viis ajaveetmiseks. Näiteks keegi kutsub sind õhtul kohtingule, eelista näiteks keeglimängu kinos istumisele. Sa saad juba teha targema valiku selle nimel, et olla kehaliselt aktiivne. Või siis sellised lihtsad asjad, kus sa pead näiteks korruste vahel töö juures liikuma. Meil PERH-is on ka päris mitu neid korruseid. Ehk siis kui sa valid lifti asemel trepi, siis tegelikult on ka näha, et see väike liikumisamps, mis sa teed, omab tervisekasu sinu heaolule, võimekusele ja tervisele ülidselt. PERH-is on lausa liikumisrada.

Mõni aasta tagasi saime koos teiste kolleegidega välja mõeldud ka sellised punased loosungid sinna PERH-i liikumisrajale, mida kõik näevad. Liikumine on seotud väga selliste positiivsete tervisekasudega. Neid üritasime reklaamida ka terviserajale – et sa saad nii seda kõnnirada läbida. Me kutsume seda kõnnikliinikuks. Minu arvates väga geniaalne nimi. Pluss siis saad veel positiivseid sõnumeid ka, et kuidas kehaline aktiivsus on tegelikult tervist toetav.

Stina Eilsen: Hea idee ka teistele ettevõtetele, et luua enda organisatsioonis mõni kõndimist soodustav tegevus. Aga tuleme veel korra tagasi nende soovituste juurde. Kas Sa tooksid näite, et milline see aktiivne ideaalne nädal siis võiks olla ühel tervel täiskasvanul?

Taavi Metsma: Tegelikult jäetaksegi hästi palju võimalust inimesel ise oma elutempo ja eluviisist lähtuvalt valida see kehalise aktiivsuse vorm.

Selline kontoritöötaja aasta – siis me eelistaksime, et sa valiksid sellise aeroobse kehalise aktiivsuse, mis sulle meeldib ja on kättesaadav. Seal on palju võimalusi. Näiteks kui keegi annab mingi väga konkreetse soovituse, näiteks ma ütleksin, et mine ujuma, aga sina inimesena ei oska ujuda, bassein on väga kaugel kuskil. See nõuab rahalist ressurssi, et sinna minna jne. Et siis tõesti, ujumine küll on väga kasulik tegevus meie südameveresoonkonnale, kuid kui see ei ole sinu jaoks võimalik ja see sulle ei meeldi või näiteks sulle ei meeldi joosta, aga meeldib rattaga sõita, siis me eelistaksime seda, et me kasutaksime selliseid kehalise aktiivsuse vorme, mis tõesti on meile kättesaadavad ja meeldivad. Sellest tuleb lähtuda ja sellest tuleb ka neid soovitusi individualiseerida. WHO jätab hästi suure vabaduse inimesele valida selline soovituslik kehaline aktiivsus ja ka näiteks inimesed, kellele üldse ei meeldi treeningu vormis oma kehalise aktiivsuse minuteid koguda, siis nendele on head praktilised lahendused valida siis meetod punktist A punkti B liikumiseks, mis on aktiivsem. Kui sa saad auto asemel valida ühistranspordi, siis ühistransporti kasutavad inimesed on päevas kõvasti rohkem aktiivsed.

Sa pead teinekord bussi peale jooksma ja ka samme rohkem tegema, kui autoomanik seda teeb. Kui sul on võimalik rattaga tööle minna, jala mingeid vahemaid läbida, eelista seda. Ja sinna arvele käivad kõik tegevused, mis tegelikult tõstavad su südameveresoonkonna tööd ajutiselt.

Samamoodi täpselt selle treppide näite kõrvalt, ka aiatööd, mis praegu hakkavad pihta. Tegelikult on see ka seotud tervisekasuga. Seal sa pingutad ja saad ka teinekord korralikult higiseks, kui sa korralikult oma lihase, südame ja veresoonkonna kõik tööle paned.

Stina Eilsen: Aeroobsete tegevuste hulka käivad siis kõndimine, jooksmine, rattasõit…

Taavi Metsma: Just! Kõik sellised tegevused. Tegevuseks võib ka organiseeritud spordiala olla. Erinevad pallimängud, võib-olla mingi liikumisviis – rulluisutamine, rattasõit. Tänapäeval on hästi palju terviseradu, kus inimesed saavad seda ka koos teha. Et siis, kui me räägime, et kehaline aktiivsus on seotud väga paljude selliste tervisekasudega, siis selle tervise all me tegelikult mõtlemegi nii füüsilist tervist, meie lihasvõimekust, südameveresoonkonna haiguste riski vähenemist, kui ka tegelikult sotsiaalset tervist. Liikumine on üks viis, kuidas me saame koos aega veeta teiste lähedastega, miks mitte minna terviserajale või koos leida mingi hobispordiala. Või minna koos jõusaali näiteks aega veetma. Pluss kehaline aktiivsus on meie vaimsele tervisele tegelikult väga kasulik.

Stina Eilsen: Aga kui me räägime nüüd jõuharjutustest natuke täpsemalt…

Taavi Metsma: Jõuharjutuste soovitus on antud, et need võiksid olla ka siis mõõduka ja tugeva intensiivsusega ning kõikidele suurematele lihasgruppidele. Treenerid näiteks panevad oma klientidele justkui mingi jõusaali või jõutreeningu kava kokku, et siis nad enam-vähem vaatavadki, et kõik suuremad lihasgrupid oleksid kaetud. Tavainimene võib valida lihtsalt mingi harjutuse, kus tal on mingi surumisliigutus. See võib olla kätekõverdus, see ei vaja ka mingeid vahendeid. See jõuharjutus tuleb kindlasti siis näiteks kohandada sinu võimetele vastavaks. Et kui sa ei suuda teha sirgetel jalgadel kätekõverdust, äkki sa saad kuskil kõrgendatud pinnal laua najal seda teha või põlvede peal teha, siis vastupidine liigutus suuremale ülakeha lihasgrupile on mingi tõmbeliigutus. See võib olla lõuatõmme, ploki tõmme, kummilindiga tõmme. See treeningvahend ei olegi nii oluline. Ka musklimees Arnold Schwarzenegger on tegelikult öelnud, et su lihastel on kama kaks, kuidas sa talle vastupanu osutad. Tema tajub ainult seda pinget, et vali jälle selline vahend, mis sul on kättesaadav ja millega sa saad lihastele elu raskemaks teha. Ja siis alakehalihastele sobivad hästi näiteks erinevad kükibaasil liigutused. Ka minu oma vanaema istub tooli peale ja tõuseb tooli pealt üles. Ehk teeb põhimõtteliselt kükke. See allapoole asend on talle kõige raskem, aga me teeme selle allpool asendi kõige lihtsamaks. Siis ta istubki tooli peal, aga ta saab ikka jalalihaste jõudlust suurendada. Ja siis võiks veel mingi tõsteliigutus olla, mis meie puusa ja seljapiirkonda näiteks toetab, et sellise nelja põhi liigutusega midagi suruda, midagi tõmmata, midagi tõsta ja kükitada. Tegelikult sa saad kõige suuremad lihasgrupid kaetud.

Stina Eilsen: Ja siis WHO on välja toonud soovitused nii noorematele kui ka vanemaealistele, kust see piir siis läheb või mis soovitused need on?

Taavi Metsma: Need soovitused, mis me just rääkisime, on täiskasvanule. Aga ka lastele on need soovitused, lihtsalt natukene suuremad aeroobses mahus, aga need sisaldavad samamoodi samu põhimõtteid – et need võiksid sisaldada ka siis lihaseid ja luid tugevdavaid tegevusi. Ka vanemaealistele on need eraldi sõnastatud, lihtsalt et inimene, kui ta on vanemaealine, siis tal ei tekiks arvamust, et see liikumine on ainult noortele, et nemad tegelevad sellega. WHO on eraldi vanemaealistele sõnastanud, et samamoodi aeroobse liikumise norm on sama ja jõuharjutuste norm on sama. Aga kuna vanemaealistel on suuremad sellised võimekuse või tasakaalu probleemid ja suurem kukkumisrisk, siis neil on veel eraldi soovitus tegeleda mingi funktsionaalse tasakaalu või võimekust arendava oskusega. Me näeme, et kui enam me tööl ei käi, jääd pensionile, et siis sinu tavapärane tööga seotud kehaline aktiivsus väheneb selle tõttu, neil on nagu rohkem soovituslik tegeleda seal millegiga. Pluss veel, WHO on väga ilusti sõnastanud ka need liikumissoovitused puuetega ja krooniliste haigustega elavatele inimestele, et nendel on ka tihtipeale arusaam, et midagi liikumine on midagi, millega terved inimesed tegelikult tegelevad.

Et siis WHO on päris hästi aru saanud, et need inimrühmad on eriti haavatavad tegelikult selle ees, et kui sul on mingi liigesehaigus või mingi südamehaigus, et siis sa selle tõttu tihtipeale liigud veel vähem ja siis hakkavad need terviseprobleemid, mis on seotud inaktiivsusega, järjest rohkem kuhjuma. Ehk siis WHO on ilusti sõnastanud ka nendele inimgruppidele. Need on täpselt samad, lihtsalt adresseeritud eraldi nendele haigustega elavatele inimestele, et ka nemad saaksid aru, et vaatamata mingile kroonilisele haigusele on liikumine endiselt tervislik.

Stina Eilsen: Meil siin Tervisepooltunnis oli ka üks saatekülaline, kellel oli reumatoidartriit ja ta oli kolmekümnendates eluaastates ja ta rääkis sellest. Kusjuures ta oli ise ka füsioterapeut.

Taavi Metsma: Tema oli Agne, minu kursaõde. Ja tema rääkis, kuidas ta võtab osa maratonidest ja kõikidest erinevatest jooksuvõistlustest ja käib ja pingutab valu kiuste. See oli tõesti imetlusväärne.

Suurepärane näide, kuidas vaatamata haigusseisundile saad sa oma tervise eest vastutuse võtta ja teha midagi. Võib-olla Agne on selline ideaalne näide, aga rõhutan ka seda, et alati kõik see kehaline aktiivsus on kohandatav vastavalt sinu võimetele. Ja isegi kui sa soovituslikku normi ei suuda täita, siis saad normile lähemale – nagu iga samm, mis sa teed, või iga kehalise aktiivsuse amps, mis sa teed, on ka seotud tervisega. Aga et lihtsalt võib-olla vaja rohkem modifitseerimist oma puude, valu või oma haiguse tõttu.

Stina Eilsen: Ja ma võtan kaasa selle sõnumi, et isegi terved inimesed, kui nad natukenegi kuskil kavalalt liiguvad kõnnivad treppidest (lifti asemel) – et kõik see loeb.

Taavi Metsma: Just! Ja see oli ka üks WHO kampaania peamine pealkiri, mis nad välja tõid – iga samm ja iga liigutus tegelikult loeb. Me teame ka, et iga liigutus on nagu seotud tervisekasudega ja siis need liikumissoovitused ongi nagu antud mingi eesmärgina, kus me näeme, et justkui nagu tervisekasud saavutavad väikese sellise platoo. Me näeme, et paljud inimesed, kes on hästi inaktiivsed, üldse ei liigu, kui nad natuke rohkem liiguksid, et nad saaksid suure tervisekasu. Need inimesed, kes on juba väga aktiivsed ja nad samas mahus rohkem liiguksid, et nendele enam need tervisekasu ei ole nii tugevalt väljendunud, et seetõttu need liikumissoovitused on niisugune hea kasu ja siis võib olla potentsiaalsete tippspordiga seotud kahjutegurite ja vigastuste tasakaalu tsentrist, kus need soovitused peaksid olema sellised, kus kasu on võimalikult maksimaalne ja vigastuste oht on võimalikult minimaalne. Hea eesmärk kõigile, kes selle saavutavad ja kes ei saavuta – kasu on ikka vähemalt, et see on hea sõnum, mis kaasa võtta.

Stina Eilsen: On WHO soovitused ja siis on meie oma Tervise Arengu Instituudi soovitused. Kas nendel on mingi vahe või midagi, mida see inimene peaks jälgima või kuhu leheküljele minema, et need soovitused kätte saada?

Taavi Metsma: Jah, Eestis on Tervise Arengu Instituut, mis on lisaks välja andnud ka toitumissoovitused. Nad erinevad natukene mõnes kohas WHO-st. Üks soovitus, mis kaotati ära, on see, et tegelikult tervisekasu saamiseks ei pea 10 minutit järjest liikuma. Eesti liikumissoovituses jääb hästi kõlama see, et sa peaksid 30 minutit igapäevaselt liikuma, et seda tervisekasu saada. Tegelt uuringud seda väga palju isegi ei toeta, et on väga paljud inimesed, kes mingi vahetustega töö või laste või muu tööstressi tõttu ei saa igapäevaselt liikuda ja siis neil on hea tegelikult teada seda nädala WHO soovituste normi, sa võid seda jaotada ka ebaproportsionaalselt, et kui üks päev ei jõua, siis mine teine päev ja tee natukene rohkem. Ja kui me vaatame selliseid uuringuid, kus inimestele pannaksegi aktiivsusmonitorid külge, siis me näeme, et enamik inimesi tegelikult eelistavadki üle päeva või ainult nädalavahetustel aktiivne olla. Ja kui nad saavad selle kehalise aktiivsuse nädala mahus kasvõi paaril päeval kätte, siis nende tervis püsib endiselt hea.

Millised on siis Eesti liikumissoovitused? Seal on väga palju isegi kahes kohas märgitud venitusharjutuste osakaalu, näiteks siis kontoritöös või ka inaktiivsusega võitlemisel. WHO-s ei ole venitusharjutused nii suure prioriteediga. Suurem tervisekasu tegelikult tuleb ikka aeroobsest liikumisest ja jõuharjutustest. Ja kui sa jõuharjutusi modifitseerid selliselt, et sa kasutad jõuharjutustel täisliikumisamplituudi, et tegelikult su liikuvus areneb. Venitused on üsna nagu selline passiivne tegevus, mis ei aita võib-olla nii palju nagu sellele kaasa. Ja kontoritöötajatel on ka hea teada, et kui me vaatame nagu kõige efektiivsemaid sekkumisi kaela õlavöötmete pingetele, siis isegi venitused on nii madala väärtusega soovitus seal, et sa korra venitad, sul on hea, aga see lihaspinge on kohe tagasi. Ei ole nagu kõrge väärtusega soovitus. Tegelikult kontoritöötajad võiksid oma lihased aktiivselt tööle panna, midagi dünaamilist teha, kus tõesti lihase verevarustus paraneb. Ja kui sa regulaarselt tegeled jõutreeninguga, siis su lihas talub ka neid sundasendeid tegelikult paremini. Minu arvates nagu vaadates seda argumentatsiooni, siis võiks vaadata pigem nagu WHO liikumissoovitustele otsa ja sealt võtta need olulised punktid, kuidas nõustada näiteks patsiente liikumise osas. Aga loodetavasti selle järgmise aasta jooksul Tervise Arengu Instituut teeb veel põhjalikumad soovitused. Praegu lihtsalt on tehtud väga lühikese ülevaate, kus on mõned sellised eripärad väga tugevalt väljendunud, aga lootust on, et Eestis tulevad ka veel põhjalikumad soovitused järgneva aasta jooksul.

Stina Eilsen: Mis trenn sulle endale meeldib? Milline sinu nädal välja näeb?

Taavi Metsma: Mina üritan ka. Me näeme ka seda, et paljud inimesed, kes on varasemalt mingi tippspordiga tegelenud, lõpetavad selle tippspordi ära, aga nende tervis ei püsi enam nii hea. Et inimesed, kes mõtlevad just liikumissoovituste peale ja liiguvad selle nimel, et nende tervis oleks hea ja nende võimekus püsiks kaua, siis nad on tegelikult märksa potentsiaalsemad läbi elu rohkem liikuma (mitte ainult sellel perioodil, kui on vaja näiteks suveks vormi saada või mingi võistlus läbida ja siis lõpetavad kehalise aktiivsuse ära). Mina ise üritan ka rohkem tervise nimel liikuda. Minu armastatud spordiala on jõusaali keskkonnas käimine. Jõusaal on tegelikult ideaalne keskkond moodsale inimesele, kel vähegi ressurssi on, et täita kõiksugused liikumissoovitused. Seal on väga palju treeningvahendeid väga mugavas vormis, aeroobset, kehalist aktiivsust täita. Mulle meeldib seal jooksulindi peal näiteks joosta aeg-ajalt. See ei sõltu ka ilmast. Kui on kehv ilm, ma ei taha jooksma minna, siis treeningsaal on alati seal ja kutsub soojas keskkonna kõike tegema. Pluss mulle meeldib seal ka jõuharjutusi teha. Seal on väga palju erinevaid treeningvarustust, et seda teha ja saab täpselt oma võimetele ja väsimusele vastavalt teha sobival koormusel harjutusi. Jõusaalis käimine ja seal siis nii aeroobsete kui lihaseid tugevdavate harjutuste tegemine on minu eelistatud variant. Ja mis päris hästi peaks ühtima ka siis WHO liikumissoovitustega. Tunnike sellist jõusaalitreeningut kusagil kolm korda nädalas ja siis sa tegelikult saad selle soovitusliku normivahemiku enam-vähem kätte. Et kui me jaotame selle sadaviiskümmend minutit nädala peale võrdsetesse osadesse, siis see on kusagil kakskümmend minutit igapäevaselt. Kui me jaotame selle üle päeva, on nelikümmend minutit. Kui see on juba harvem kui kaks-kolm korda nädalas, siis on see enam-vähem tund aega, siis saad ilusti selle normi täis. Ja seal on ka need normid. On hästi palju rõhutatud, et need kehalise aktiivsuse soovitused just tervisekasu nimel on mõõduka ja tugeva intensiivsusega. Et seda peavad ka inimesed jälgima, et see ei oleks ainult madala intensiivsusega liikumine. Et näiteks kui ma oma patsientidega suhtlen, räägin kehalisest aktiivsusest, siis nad ütlevad küll, et nad liiguvad, aga tihtipeale sellel liikumisel on puudu intensiivsuse hindamise faktor, et nad räägivad, et nad käivad näiteks koeraga jalutamas. Aga see koer on näiteks väga väike koer mingi pitsu, eksju, et kui sa temaga jalutad kusagil ümber maja, siis see tegelikult ei tõsta su pulssi märkimisväärselt, sa kogud ainult samme. Isegi võib-olla saad jalutades päris korraliku sammuhulga kätte, aga need ei ole võib-olla liiga tervislikus tempos tehtud sammud. Kasu tuleb tervisele kui me tõstame intensiivsust (mõõdukale ja tugevale intensiivsusele).

Stina Eilsen: Kutsu peaks rihma otsast vabaks laskma, siis tuleb järgi joosta.

Taavi Metsma: Kõndimine on kindlasti ka kasulik, aga suurem tervisekasu on just mõõdukast ja tugevast intensiivsusest ja sama kehtib jõuharjutuste puhul. Et ainult sellised väga kerged kepiga võimlemisharjutused, millel ei ole nagu mingit vastupanu, ei ole nagu nii kõrge väärtusega sekkumine. Et targem on ikka kasutada selliseid mõõdukaid ja tugevaid intensiivsus astmeid, kus sa tunned, et viimased kordused harjutuse tegemisel lähevad su lihastele ikka raskeks. Et sa tajud seda vastupanu, siis tekib treeningadaptatsioon. Nii sa hoiad oma lihasjõudu ja mass ja lihasjõud on ju vanemas eas väga-väga oluline, et see määrab ära, kas vanemas eas püsida iseseisev või mitte. Paljud inimesed, kellel vanemas eas on kadunud lihasjõud ja mass, siis me teame, et see on haigus – sarkopeenia. Nad ei pruugi enam oma iseseisva eluga hakkama saada ja siis ta vajab võib-olla lähedaste abi rohkem. See on lähedastele omakorda suur koormus. Tasub igaühel mõelda ka oma lihasvõimekuse säilitamise peale. Et kui me nendest liikumissoovitustest, siis nagu läbi aastate oleme kinni pidanud, kuidas need on muutunud, siis on ka näha, et järjest suurem rõhk läheb ka jõuharjutuste ja lihasharjutuste sooritamise peale.

Isegi tervishoiutöötajat, südamearstid – nad jälgivad seda 150 minuti soovitust, mis on hästi populaarne, aga nad unustavad selle teise poole soovitustest tegelikult ära. On rõhutatud WHO-s igale eagrupile, igale rühmale tegelikult, et ka lihased on olulised. Kui sa näiteks ainult jooksmas käid, su süda püsib küll heas vormis, aga ülakeha lihased ei saa piisavalt koormust, et sa ei täida seda teist poolt (jõuharjutusi). Jooksmine on väga piiratud liikumisulatusega liigutus. Sinu liigesed liiguvad ainult 10-30 kraadi pikamaajooksu ajal. Tegelikult, kui sa lihasjõuharjutusi teed, sa tegelikult teed neid suurema amplituudiga ja saad tõesti suurema tervisekasu. Sa näed, et sa oled tugev, et saad ka madalalt toolilt püsti.

Stina Eilsen: Sa füsioterapeudina näed ka neid inimesi, kes näiteks üldse ei ole pika aja vältel liigutanud või on väga minimaalselt seda teinud. Mis need tervisehädad siis on, mis hakkavad piinama?

Taavi Metsma: Ma ise töötan ortopeedia osakonnas. Seal on eriti näha, kuidas enamik vanemaealisi, kes on kukkunud, saavad mingi reieluukaela murru, et seal on väga hästi näha. Kes kukub lihtsalt libeduse tõttu ja on heas füüsilises vormis, on järgmine päev juba pärast operatsiooni püsti ja saab eluga edasi minna, kes on juba sellise kriitilise piiri peal, tal ei ole väga head lihasjõudu ja massi ja siis saab veel mingi vigastuse, murru, operatsiooni ja siis ta peab paar päeva voodis vedelema, et tema lihaskõhetumine ja selle paar päeva voodis olemisega juba langeb alla kriitilise piiri, sest tal on väga raske sellest nagu tõsisest operatsioonist või haigusest välja tulla. Statistika pärast reieluukaela murdu on ka ju päris kurb meil, et praktiliselt poolelt inimesed, kes on üle 65+ aastased ja on selle vigastuse saanud, ei saavutagi aasta jooksul enam kordagi iseseisvust. Tasub olla heas füüsilises vormis – nii saab ka haigustest kiiremini taastuda ja elada rohkem tervena elatud aastaid pikemalt ja saad enda eluga paremini hakkama.

Stina Eilsen: Selle toreda soovitusega võiksimegi seekord joone alla tõmmata Tervisepooltunni saatele. Olgem aktiivsed, liikugem palju ja sellest tõuseb palju kasu. Kuulasite Tervisepooltundi.