/nginx/o/2025/04/28/16806416t1h6b67.jpg)
/nginx/o/2025/05/16/16848474t1hdcef.jpg)
Belgia Genti ülikooli kaasprofessor, neuropsühholoog Emilie Caspar uurib genotsiidi toimepanijate aju. Ta väidab, et inimene, kes kedagi käsu peale piinab, tajub vähem oma ohvri valu. Mida saame sellest õppida?
Kui vaadata, kuidas inimene kogeb valu, on eriti aktiivsed aju saar ehk insula ja eesmine vöökäär. Need ajupiirkonnad vastutavad muu hulgas meie empaatia eest – võime eest asetada end teiste inimeste olukorda. Katsealustel, kes teistele katsealustele vabatahtlikult elektrilööke andsid, olid need ajupiirkonnad palju aktiivsemad kui neil, kes järgisid käsku. «Aju kasutab vähem ressursse, et töötada läbi teise inimese kannatusi. Meie moraal on pärsitud, niipea kui me käske täidame,» räägib professor Caspar.
/nginx/o/2025/05/16/16848475t1hc4d8.jpg)
Te olete käinud Kambodžas ja Ruandas, et mõista, millist rolli mängisid käsud ja kuulekus nendes riikides brutaalsete genotsiidide ajal. Kohapeal olete pikka aega intervjueerinud kurjategijaid. Mida on need inimesed teinud?
Kambodžas on seda raske kindlalt öelda. Punaste khmeeride terrorirežiim kestis pisut vähem kui neli aastat (aprill 1975 – jaanuar 1979, sel ajal tapeti või suri koonduslaagrites eri hinnangutel 850 000 kuni 3 miljonit inimest – toim). Ma kohtasin inimesi, kes olid mulle teadaolevalt sõduritena piinamisvanglates töötanud. Väga tõenäoliselt on nad seal ka tapnud. Kuid vastutust pidi genotsiidi eest kandma ainult diktaator Pol Poti ümber koondunud kõrgeim juhtkond. Paljud, kes käske täitsid ja tegelikult mõrvasid, ei pidanud kunagi kohtu ette astuma.
Seega ei räägi nad siiani oma tegudest.
Kohe kindlasti mitte Belgia teadlasele. Hinnangute kohaselt suri sel ajal nälja ja haiguste tagajärjel veerand tollasest elanikkonnast, peaaegu kõik ellujäänud on kaotanud pereliikmeid või sõpru. Ka seetõttu ei pea keegi end kurjategijaks, vaid režiimi ohvriks.
Kas Rwandas on see teisiti?
Rwandas mõisteti paljud kurjategijad Gacaca kohtuprotsesside käigus süüdi ja nad on sellest ajast saadik mitu korda avalikult oma tegudest rääkinud. Seal on kurjategijate ja ohvrite vahele võimalik tõmmata suhteliselt selged piirid. Pikad intervjuud nende inimestega on olulised, et asetada neuroloogilised uuringud, mida nendega tegime, ühiskondlikku konteksti. Ainult nii suudame mõista, mis toimub inimestes, kui nad täidavad käske.
Milliseid käske need inimesed genotsiidi ajal täitsid? Mida nad tegid?
Enamik neist sooritasid mõrvu, kas üksikult või rühmas. Hutude toime pandud mõrvad tutsi vähemuse vastu olid süstemaatiliselt organiseeritud ja kestsid vastupidiselt Kambodža õudustele vaid sada päeva (alates 1994 aprilli teisest nädalast juuli kolmanda nädalani – toim). Siiski suri sadu tuhandeid inimesi. Vähemalt minu vestluspartnerite sõnul muutusid mõrvad kurjategijate jaoks kiiresti igapäevaseks tööks. Nad ärkasid hommikul üles, läksid kodust välja ja tapsid. Nad sõid lõunat, puhkasid veidi ja tapsid uuesti. Õhtul naasid nad oma pere juurde. Õudus oli nende inimeste jaoks rutiin.
Millised tunded valdasid teid nende vastas istudes?
See võib kõlada veidralt ja seda on väljastpoolt vaadates raske mõista. Aga inimesed, keda ma kohtasin, olid uskumatult toredad. Nad olid abivalmis ja empaatilised, kohe valmis uurimisprojektis osalema. Enamiku puhul oli mul tunne, et see sõbralikkus ei olnud mängitud, vaid siiras. Olgugi et see võib kõlada pealiskaudselt, olid nad tavalised inimesed.
Mitte sellised koletised, nagu võiks arvata?
Ei. Suuremahulised vägivallakuriteod ei pärine inimeste kurjast sisemusest, vaid oludest, milles nad elavad. Genotsiidid saavad toimuda ainult teatud kontekstis. Ma usun, et just seda mõtles Hannah Arendt «kurjuse banaalsuse» all.
Arendt kirjutas need sõnad pärast seda, kui oli 1961. aastal jälginud Adolf Eichmanni kohtuprotsessi. See SSi Obersturmbannführer oli suuresti organiseerinud kuue miljoni juudi mõrvamise. Arendt kirjeldas teda kui «tola» ja «täiesti arulagedat». Kas see ei näita natside kuritegusid väiksemana kui need olid? Ka Eichmann ise ütles, et ta ainult täitis käsku.
Loomulikult peitub selliste kohtus tehtud avalduste taga soov karistusest pääseda.
/nginx/o/2025/05/16/16848478t1hca73.jpg)
Peaaegu kõik Nürnbergi protsessidel süüdi mõistetud funktsionärid vabandasid oma tegusid käsu täitmisega. Samas olid enamik neist veendunud natsid: nad uskusid ideoloogiasse, mis eitas, et teatud inimrühmade liikmed on inimesed. Samasugust dehumaniseerimist näeme ka teiste genotsiidide eel, näiteks Rwandas ja Kambodžas. Vihkamine «teiste» vastu, kes ei kuulu samasse rahvusrühma või klassi, sillutab teed vägivallale. Aga see ei seleta täielikult, kuidas ja miks see puhkeb.
Kuidas see siis puhkeb?
Peame vaatama ka ühiskondlikku dünaamikat julmuste toimumise ajal. See hõlmab inimeste kalduvust järgida domineerivat rühma, kohaneda sellega. Kuid oluline on ka – ja seda oleme mina ja mu kolleegid põhjalikult uurinud – kuulekus käskude andjate suhtes.
Kas ka Rwanda kurjategijad väitsid, et nad ainult järgisid käsku?
Jah. Üle 70 protsendi küsitletutest ütles, et nad kuuletusid «halvale valitsusele». Muidugi võiks siingi väita, et kurjategijad tahavad end vastutusest vabastada. Kuid need arvud on kooskõlas paljude teiste uuringutega. Seega on need suuresti sõltumatud kultuurilisest kontekstist ja sellest, kas küsitletud kardavad edasist kriminaalvastutusele võtmist või mitte. Käskude andmisel tekkiv väga eriline dünaamika mängib suurt rolli nende kohutavate kuritegude toimepanemisel.
Te olete uurinud seda kuulekuse dünaamikat individuaalsel tasandil, kasutades kümneid katsealuseid. Kuidas teie eksperimendid kulgesid?
Igas eksperimendis osales kaks inimest. Üks inimene oli ohver, teine pidi otsuse tegema: kui ta vajutas «šokinuppu», sai ohver lühikese elektrilöögi. Löögi tugevus lepiti eelnevalt ohvriga kokku. See ületas napilt tema individuaalse valuläve. Enamiku katsealuste puhul oli see umbes sama tugev kui nõrga elektrikarjuse oma.
Valus, aga talutav.
Täpselt. Ja erinevalt kurikuulsatest Milgrami eksperimentidest toimime oma uuringutes tänapäeval kehtivate eetikastandardite järgi. Iga elektrilöögi eest, mille šokinupu valduses olev inimene ohvrile andis, sai ta viis senti. Minu arvates on see naeruväärselt väike summa, et teisele inimesele valu tekitada.
Las ma arvan: mõned katses osalejad tegid seda ikkagi.
Enamik. Kuid elektrilöögi arv varieerus suuresti. Mõned andsid 60 võimalikust elektrilöögist ühe, teised ei andnud ühtegi, mõned peaaegu kõik.
Kas katsealused tegutsesid nii, nagu neile meeldis või olid neil selged juhised?
Ühes voorus võisid nad vabalt otsustada. Teises katses andsime neile käsklusi. Nad pidid andma 30 võimalikust 60 elektrilöögist. Kes käsku ei täitnud, ei pidanud kartma tagajärgi. Efekt oli siiski hämmastavalt selge: kuigi meil polnud mingit tegelikku autoriteeti, andis enamik inimesi täpselt 30 elektrilööki.
Kas eeldasite, et nii juhtub?
Üldse mitte! Esimestes katsetes olid enamik osalejatest üliõpilased. Esiteks ei oleks ma arvanud, et nii paljud neist annavad elektrilööke, ilma et neil seda kästud oleks. Viie sendi eest! Teiseks eeldasin ma, et nad suhtuvad mõttetutesse käskudesse kriitilisemalt. Arvasin, et pimeda kuulekuse ja selle kohutavate tagajärgede kohta on juba piisavalt kirjutatud, et see neid vähemalt kahtlustavaks muudaks. Kuid ma eksisin.
/nginx/o/2025/05/16/16848481t1h7272.jpg)
Neuroteadlasena ei huvita teid esmajoones küsimus, kas inimesed piinavad teisi käsu peale, vaid miks nad seda teevad. Seetõttu vaatate ka, mis toimub teie katsealuste peas. Kuidas see toimib?
Kui katsealused teevad oma otsuseid, mõõdame nende aju funktsionaalse magnetresonantstomograafiga (fMRT). Nii saame väga selge ruumilise ülevaate ajutegevusest ja saame mõõta, millised piirkonnad on otsuse tegemise ajal aktiivsemad ja millised vähem aktiivsed. Nii saab kaudselt mõõta, millised protsessid ja tunded otsuse tegemisel rolli mängivad.
Kas saate tuua mõne näite?
Kui peame vaatama, kuidas inimene kogeb füüsilist valu, on eriti aktiivsed aju saar ehk insula ja eesmine vöökäär, mis on osa eesmisest ajukoorest. Need ajupiirkonnad vastutavad muu hulgas meie empaatia eest – võime eest asetada end teiste inimeste vaimsetesse seisunditesse. Katsealustel, kes vabatahtlikult elektrilööke andsid, olid need ajupiirkonnad palju aktiivsemad kui neil, kes järgisid käsku.
Seega on neil ka neuroloogilisest seisukohast lihtsam teisi inimesi käsu peale piinata?
Võib-olla. Vähemalt tajuvad katsealused ohvri valu vähem intensiivselt. See ei ole teadlik protsess, aju kasutab lihtsalt vähem ressursse, et töötada läbi teise inimese kannatusi. Meie moraal on pärsitud, niipea kui me käske täidame. See kehtib muide ka agentsuse (tegevusvõimekuse) tunnetamise (ingl: sense of agency) kohta.
Mida te selle all mõtlete?
Tunnet, et oled oma tegude peremees. Kui ma viskan oma mobiiltelefoni maha ja see läheb katki, tean ma, et olen selle eest vastutav.
Kas ka seda protsessi on võimalik ajus mõõta?
Ainult kaudselt. Erinevalt empaatiast ei ole tegutsemistahet võimalik üheselt seostada teatud ajupiirkonnaga. Seetõttu kasutab minu uurimisrühm biheivioristlikke meetodeid. Agentsuse tunnetamine on paljude uuringute põhjal tihedalt seotud sellega, kuidas tajume aega. Seda näitavad ka meie uuringud: kui katsealused peavad oma otsuseid täiesti vabalt tegema, tundub neile, et aeg lendab. Kui aga neile on antud käsk, möödub aeg nende arvates palju aeglasemalt.
/nginx/o/2025/05/16/16848480t1hafa9.jpg)
Te ei ole neid katseid läbi viinud ainult üliõpilastega, vaid ka Belgia sõduritega. Kuidas need rühmad üksteisest erinevad?
Erinevalt tavalistest tsiviilisikutest elavad sõdurid väga rangetes hierarhiates. Nad on harjunud täitma käske, mis ei pruugi neile tunduda mõistlikuna. Tahtsin mõista, millist mõju see avaldab nende käitumisele, eriti nende ajutegevusele.
Millised olid uuringu tulemused?
Kõrgemate sõjaväelaste, näiteks ohvitseride käitumismustrid olid samasugused kui tsiviilisikutel. Näiteks oli neil agentsuse tunnetamine tugevalt pärsitud, kui nad said käsu elektrišokke jagada. Seevastu oli see selgelt olemas, kui nad said ise otsustada, kas oma ohvrile elektrišokke anda või mitte. Aga madalama auastmega sõduritel, näiteks noorematel kadettidel või reameestel, oli agentsuse tunnetamine vähenenud isegi siis, kui nad käsku ei saanud. Esimeste, vangidega tehtud uuringute tulemused olid sarnased. Vangide puhul ei olnud vähemalt selles suhtes peaaegu mingit vahet tegevuse vahel, mida nad tegid vabatahtlikult, ja tegevuse vahel, mida neil kästi teha.
Sõdurid ja vangid on, kuigi erineval määral, ilma võimaluseta oma igapäevaelu vabalt kujundada. Kas sellise võimaluste puudumisega harjunud inimesed tunnevad automaatselt vähem vastutust oma tegude eest?
See on üks teooria. Selle kinnitamiseks on vaja täiendavaid uuringuid. Üks minu doktorantidest alustas hiljuti pikaajalist uuringut. Ta jälgib äsja vangi pandud inimesi kuni kaheksa kuud ja viib nendega korduvalt läbi eksperimente. Loodame sel viisil rohkem teada saada sellest, kui suur on meie keskkonna mõju nendele põhilistele kognitiivsetele protsessidele.
Kuidas saab sellistest väga ebarealistlikest eksperimentidest üldse järeldusi teha genotsiidi dünaamika kohta?
Ausalt öeldes pole aimugi. Aga kui ma suudan juba neid mehhanisme laboritingimustes selgelt mõõta, siis kas pole võimalik, et äärmuslikes tingimustes on nende mõju veelgi tugevam? Selget vastust me sellele kunagi ei saa, sest meil pole ju kurjategijate aju salvestusi nende julmuste toimepanemise ajal. Aga meil on võimalik vastusele lähemale jõuda, laiendades oma katseid ja kaasates neisse inimesi, kel on kogemusi sellistest äärmuslikest olukordadest, näiteks Rwandas.
/nginx/o/2025/05/16/16848479t1h2e08.jpg)
Kas suutsite oma varasemaid tulemusi korrata?
Rwandas valisime veidi muudetud katse. Mõnes kohas kasutasime eksperimentides füüsilist valu, teistes rahalisi kaotusi. Siis pidid otsustajad valima, kas võtta viis senti endale või anda see teisele inimesele. Testisime väga erinevaid inimesi: tavalisi tsiviilisikuid ja sõjaväelasi, endisi genotsiidi toimepanijaid ja inimesi, kes olid teisi päästnud. Testisime ka esimest põlvkonda, kes sündis pärast genotsiidi.
Senised tulemused räägivad tõepoolest väga selget keelt: kõikidest rühmadest inimesi panevad käske täitma või nende täitmisest keelduma alati samad neuronaalsed mehhanismid, ka Rwandas. Kõige tugevam tegur on empaatia. Mida rohkem aktiivsust me mõõdame aju «empaatiaregioonides», seda suurem on tõenäosus, et inimesed keelduvad julmi käske täitmast.
Kas ka Rwandas oli eri rühmade vahel erinevusi?
Esimene põlvkond, kes sündis pärast genotsiidi, ei keeldunud peaaegu ühegi käsu täitmisest. Oletame, et osaliselt on see seotud autoriteedi suure tähtsusega Rwanda kultuuris. Teisalt keeldusid 1990. aastate genotsiidi toimepanijad ja ellujäänud märkimisväärselt sagedamini käske täitmast: keskmiselt keeldusid nad täitmast umbes 55 protsenti kõikidest käskudest.
Kuidas seda seletate?
Pärast katseid küsisime katsealustelt nende motiive. Kuritegusid toime pannud inimesed rääkisid, et uuring meenutas neile seda, mida nad genotsiidi ajal tegid. Ka ellujäänutele meenusid toonased õudused. See näitab, kui võimas vahend võib olla selliste kuritegude analüüsimisel. See näitab, et see, kas inimesed piinavad käsu peale või keelduvad seda tegemast, ei ole kaasasündinud iseloomuomaduste küsimus.
Te rääkisite ka inimestega, kes genotsiidile aktiivselt vastu astusid, tagaaetud tutsisid varjasid ja hoiatasid. Kuidas erinesid need päästjad kurjategijatest?
Päästjate ajus mõõtsime tugevamat empaatilist reaktsiooni enda vastas oleva inimese kannatuste suhtes kui teistes rühmades. Kuid põnev oli minu jaoks hoopis teine avastus: peaaegu kõigil 70 päästjal, kellega seni rääkinud oleme, oli lähiümbruses eeskuju. Nad olid enne genotsiidi või selle ajal näinud, kuidas nende vanemad või vanavanemad kaitsesid teisi inimesi, isegi kui see neile endile ohtlik oli.
Kas teistes rühmades pole see nii?
Ei, vähemalt mitte sellisel määral. Tulevastes uuringutes tahame uurida, kas nende kahe teguri vahel on tõepoolest seos: kas eeskuju olemasolu suurendab empaatiavõimet.
Mida saame sellest õppida?
Peame rääkima lugusid julgetest inimestest, kes keeldusid käske täitmast ja päästsid elusid. Näiteks lugu Rwanda naisest, kes peitis ja toitis genotsiidi ajal tutsi lapsi. Tema enda abikaasa oli üks genotsiidi korraldajate juhte. Ma töötan praegu laste- ja noorteraamatu kallal, mille jaoks kogun selliseid lugusid kogu maailmast – lootuses, et seda loetakse kunagi koolides ja see aitab veidi kaasa tulevaste genotsiidide ennetamisele.
Artikli on saksa keelest tõlkinud Heilika Leinus.