ARVAMUS ⟩ Kelle patsient? EMO ja perearsti rollikonflikt vajab lahendust

Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda​. Foto: Margus Ansu

Erakorralise meditsiini osakonnad on jäänud kahe tasandi vahele – need ei ole päriselt ei haiglaravi ega esmatasandi teenused. Kui aga EMO hakkab täitma ka perearsti rolli, tuleks seda teadlikult ja süsteemselt korraldada. Muidu kannatavad nii patsiendid kui arstid.

Erakorraline või mitte?

Erakorralise meditsiini osakond (EMO) on tervishoiusüsteemi keeruline sõlmpunkt, mis asub justkui kahe tasandi – esmatasandi arstiabi ja haiglaravi – piiril, kuulumata selgelt kummagi alla. See seab EMO-le vastandlikud ootused: kas see on teenus, kuhu võib pöörduda iga tervisemurega või üksnes siis, kui seisund on eluohtlik?

Eesti esmatasandi tervishoiu arengukava koostamisel osalenud erakorralise meditsiini spetsialistid käsitlesid EMO pigem esmatasandi teenusena. See aga tähendab, et süsteem peab aktsepteerima ka mitte-erakorralisi pöördumisi – ja looma neile vastavad lahendused.

Kui EMO täidab esmatasandi rolli, peab ka süsteem sellele vastama

On reaalsus, et EMOsse pöördutakse sageli ka kergete tervisemuredega – olgu selleks palavik, viirushaigus või kroonilise haiguse ägenemine. Kui EMO tahab olla kättesaadav ja avatud kõigile, ei saa samal ajal ette heita, et sinna tullakse ka probleemidega, mis ei ole kiireloomulised.

Sellisel juhul peaks EMOd käsitlema esmatasandi ja haiglaravi vahepealse lülina, mille töö on jätkusuutlik ainult siis, kui süsteem seda rolli teadlikult toetab – selgete suunamisteede ja triaažipõhise töökorraldusega.

Triaaž – rohkem kui patsientide järjekorda seadmine

Triaažisüsteem on juba kasutusel mitmes Eesti haiglas, kuid selle rakendamine võiks olla laiem, struktureeritum ja loomulik osa igapäevatööst.

Kui EMOsse saabuv patsient läbiks esmase hindamise (triaaži), mille teostab väljaõppinud õde, oleks võimalik suunata kergemate probleemidega inimesed kiiresti edasi – näiteks üldarsti või spetsiaalselt koolitatud õe juurde. See aitab säästa erakorralise meditsiini ressursse, mida on vaja tõesti kriitilistes olukordades.

Oluline on, et kergemate juhtumite käsitlemisel lähtutaks esmatasandi põhimõtetest – piiratud ressursside ja kliinilise otstarbekuse loogikast. 

Kasu on mitmetasandiline

Selgelt struktureeritud triaaži ja diferentseeritud käsitluse eelised on mitmekesised:

• Erakorralise meditsiini arstid saavad keskenduda rasketele, eluohtlikele seisunditele.
• Patsient, kelle mure pole kiireloomuline, saab siiski kiiresti hinnangu ja esmase abi.
• Kulud vähenevad, sest lihtsamad mured lahendatakse madalama taseme spetsialistide ja väiksemate ressurssidega.
• Kaob pinge erinevate arstide vahel, kelle töövaldkonda patsiendi mure «kuulub».

Eesti pole üksi: mida tehakse Euroopas?

Eesti olukord pole erandlik. Paljudes riikides pöördutakse EMOsse ka mitte-erakorraliste muredega.

Näiteks:

• Itaalias olid 2023. aastal 68 protsenti EMO külastustest mitte-erakorralised.
• Saksamaal on EMOde juures loodud paralleelsed ambulatoorsed vastuvõtukeskused (Notfallpraxis), kus töötavad üldarstid ja residendid.
• Hispaanias kasutatakse EMOsid laialdaselt piirkondades, kus perearstiabi kättesaadavus on kehv.
• Ühendkuningriigis minnakse EMOsse sageli õhtuti ja nädalavahetusel, kui perearstikeskused ei tööta.

Mis aitaks Eestis?

EMO ja esmatasandi rollikonflikti leevendamiseks võiks astuda järgmised sammud:

• Triaažikeskused EMOde juurde, kus esmase hindamise teevad õed või üldarstid.
• Pikemad lahtiolekuajad ja diginõustamise võimalused perearstikeskustes.
• Perearsti nõuandetelefoni (1220) täiustamine, lisades triaažimooduli, mis suunaks patsienti sobivale tasandile.
• Rahastamismudelite muutmine, et motiveerida EMOsid suunama mitte-erakorralisi patsiente edasi.
• Avalikkuse teavitamine, millal pöörduda EMOsse ja millal mitte.
• Interaktiivsed juhendid või otsustuspuud, mis aitaksid patsiendil ise hinnata oma seisundi tõsidust.

Esmatasandi valvekeskused: kas Eestis on aeg küps?

Viimasel ajal on räägitud ka esmatasandi valvekeskuste vajadusest suuremates linnades. Mitmes Euroopa riigis on need juba olemas, näiteks:

• Inglismaal nn walk-in-keskused,
• Hollandis ja Taanis eelregistreerimise ja eeltriaažiga valvekeskused, kus patsiendid saavad hinnangu sageli juba telefoni teel.

Need riigid sarnanevad Eestiga ka selles, et perearstid töötavad nimistupõhiselt. Hollandis ja Taanis on valvekeskus loodud umbes iga 100 000 – 500 000 inimese kohta.

Lõpetuseks on asjakohane meenutada üht tuntud ütlust:
«Iga süsteem on täiuslikult kujundatud andma just neid tulemusi, mida ta annab». Kui tulemused meid ei rahulda, tuleb vaadata süsteemi tervikuna – mitte tegeleda vaid üksikosadega.