/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2025/06/21/16942758t1hf55d.jpg)
Me kõik helendame – lihtsalt liiga nõrgalt, et seda palja silmaga näha. Kanada teadlased leidsid, et inimese aju kiirgab valgust, mis muutub sõltuvalt sellest, mida me mõtleme või kuuleme. See pole enam väljamõeldis või ettekujutus, vaid mõõdetav valgus, mis võib tulevikus anda arstidele uut tüüpi aju sisse vaatamise vahendi. Mis siis saab, kui aju seisundit saab lugeda mitte peanahaga kontakti viidud elektroodide, vaid hoopis ajust lähtuvate footonite kaudu?
Paljudel Maa elusolenditel on võime helendada ja see puudutab paljusid süvamereloomi, kuid inimesi tavaliselt nende hulka ei loeta. See ei pruugi aga päris tõsi olla. Juba alates 1923. aastast on mitmed uuringud leidnud, et inimesed kiirgavad nähtava spektri sagedustel valgust – lihtsalt nii nõrgalt, et see jääb inimsilmale nähtamatuks. Alates viljastumisest kuni surmani kiirgab meie keha sõna otseses mõttes valgust. See on vastuoluline väide, kuid on võimalik, et nende niinimetatud biofootonite tuvastamine võib anda aimu sellest, mis meie naha all toimub. Uues uuringus, mida juhtis bioloog Hayley Casey Kanada Algoma ülikoolist (Algoma University), uuriti just üht kudet, mis inimeses eriti huvi pakub – aju. Teadlased mõõtsid väga nõrka helendust, mis pärines inimese koljus paiknevast ajust, ning leidsid, et see muutub vastavalt sellele, mida aju parajasti teeb. See avastus pakub potentsiaalselt uut meetodit aju tervisliku seisundi hindamiseks – tehnoloogiat, mida nad kutsuvad fotoentsefalograafiaks (photoencephalography) ja mis on alles väljatöötamisel.
Vaata videot:
Esimese tõenduspõhise katsega, et inimese aju ultranõrgad footonite vood(ultraweak photon emissions ehk UPE-d) võivad peegeldada aju funktsionaalset seisundit, mõõdeti ja analüüsiti footonite arvu katseisikutelt, kes puhkasid või täitsid kuulmistaju ülesannet. Uuringu autorid rõhutasid, et ajust pärinevaid UPE-signaale on võimalik eristada taustkiirgusest. Samuti viitavad tulemused sellele, et teatud ülesannete puhul saavutab UPE-tase stabiilse väärtuse. Kõik, mille temperatuur on kõrgem kui absoluutne null, sealhulgas inimesed, kiirgavad infrapunakiirgust ehk soojuskiirgust. UPE-d on sellest nähtusest eraldiseisvad – need kuuluvad nähtava ja lähinähtava valguse lainepikkuste hulka ning tekivad elektronide energiat kaotades, mis on ainevahetuse normaalne kõrvalprodukt. Casey ja kolleegide eesmärk oli eristada aju UPE-d ümbritsevast taustkiirgusest ja selgitada, kas need kiirgused järgivad mustreid, mis vastavad erinevatele ajutegevuse tasemetele. Katsealused viibisid täiesti pimedas ruumis. Neile paigaldati elektroentsefalograafia (EEG) kate, et mõõta ajutegevust, ning nende ümber asetati valgusvõimendid – äärmiselt tundlikud vaakumtorud, mis suudavad tuvastada isegi kõige nõrgemat valgust. Katseid viidi läbi nii puhkeolekus kui helipõhiste ülesannete täitmisel (mis ei vaja valgust). Tulemused näitasid, et UPE-d on reaalsed ja mõõdetavad isegi väljaspool koljut. Veelgi enam – nende tugevus korreleerus EEG-aparaadi näitudega. Tulevased uuringud võiksid keskenduda sellele, kuidas aju struktuur UPE-d mõjutab, ja uurida, millised tegevused tekitavad spetsiifilisi UPE-mustreid, mitte ainult puhkuse ja aktiivsuse erisust. Samuti pole teada, kas igal inimesel on unikaalne UPE-profiil, mida tuleks käsitleda individuaalse lähteandmestikuna, mille suhtes võimalikke kõrvalekaldeid hinnata. Uurijad nentisid, et nende tulemused kinnitavad põhimõtteliselt, et inimese ajust pärinevaid UPE-mustreid saab edukalt eristada pimedas keskkonnas taustvalgusest, isegi väga madala signaaliintensiivsuse juures. Tulevikus võib õnnestuda kasutada spetsiaalseid filtreid ja võimendeid, et UPE-signaalidest eraldada ja võimendada spetsiifilisi tunnuseid, mis viitavad tervele või haigele ajule.
Allikas: Science Alert