Memm sotsiaaltöötajale: «Parem, kui te ei lähekski!»

Helgi ja Audru valla sotsiaalhooldustöötaja Helve Samarina, keda eakas naine vajab appi maakonnalinnas Pärnus arsti juures käimiseks. Foto: Sirje Niitra

Ringsõit sotsiaalhooldustöötajaga Pärnumaal Audru vallas näitas, et eakad vajavad abi igapäevatoimingute korraldamisel
 

Ühe päeva Pärnumaal Audru kandis sotsiaalhooldustöötaja uhiuue elektriautoga ringi sõites kohtusime mitmesuguste inimestega, kes kõik vähemal või rohkemal määral koduhooldust vajavad. Et selline abi on vajalik, näitab ühe eaka memme ütlus meie lahkumisel: parem, kui te ei lähekski.

Kõigepealt uudistame elektriautot, mis käivitub sotsiaaltöötaja Helve Samarina õuel nii vaikselt, et isegi saksa lambakoer Hugo ei saa aru, kui liikuma hakkame.

Nädala jooksul, mil sõiduk kasutusel olnud, pole selle vastsel valdajal põhjust kurta olnud. Igaks juhuks väldib ta akende põhjuseta avamist-sulgemist ja raadiokuulamist ning jälgib hoolega mõõturit, mis näitab, palju veel sõita saab. Kõige rohkem on siiani sõidetud 100 kilomeetrit päevas.

Veidi on Samarina küll mures, et mis talvel saama hakkab, aga sinna on veel üksjagu aega. Igal juhul on praegu paljude kirjadega autoga lõbus sõita – inimesed viipavad sõbralikult ja mõned isegi pildistavad, justkui oleks Ott Lepland ise Audru vahele põiganud.

Kabe ja kõbus

Helgi (82) ongi see, kes meie lahkudes pea auto ukse vahele pistab ja sõnab: «Parem, kui te ei lähekski!» Mitte et tal kellegagi üldse rääkida ei oleks, aga ikka ei tahaks üksi jääda.

Äsja lahkus tema hoovist tuttav, kes tõi astritaimi ja mustasõstraistiku.

«Kas sul neid marjapõõsaid veel vähe on?» küsib sotsiaaltöötaja. «Aga must sõstar pidi hästi kasulik olema,» kõlab vastuseks.

Helgil on kartulimaa küntud ja lillepeenrad hoolitsetud. Nädalavahetusel käis poeg Tallinnast abiks, aga muidu kõpitseb naine haigete jalgade kiuste ise mullas.

Helgil on pealinnas kuulus poeg Uku, kes mõne aja eest maailmareisi läbi tegi. «Mõtlesin, et ei tulegi enam tagasi, aga õnneks ikka tuli,» lausub ta.

Sotsiaaltöötajat on eakal naisel vaja Pärnus hamba- ja silmaarstil käimiseks. Kuna ta kurdab, et ninast jooksis vahepeal verd, lubab Helve ta nüüd uuesti vereproovi andma viia. Vahel toob abiline poest toidukraami ka, aga muidu peab naine kütmise ja muuga ise hakkama saama.

«Ma ei taha hooldatavate eest liiga palju ära teha, sest seda õpitud abitust on meil niigi palju. Niipalju kui saavad, peavad ise toime tulema. Teiseks peavad lapsed ka midagi tegema – nad pole ju maa ja mere taga, vaid enamasti siinsamas Eestis,» valgustab sotsiaaltöötaja oma põhimõtteid.

Ongi kummaline, et vahel on lapsed vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel, aga ema juures käib valla määratud sotsiaaltöötaja. «Lastel on oma elu, neil on nii palju teha, et pole kunagi aega,» kurdavad vanainimesed alatasa.

«Mis tähendab, et oma ema või isa jaoks pole aega?» küsib Helve. Ta paneb imeks, et vahel ei tunne lapsed üldse huvi, kuidas emal läheb – ei helista ega küsi sotsiaaltöötajalt, kuidas temaga on.
Muudkui ootab

Jüri (56) jäi ratastooli 33-aastaselt pärast üht ränka kõrgelt kukkumist, millest ta pikemalt rääkida ei taha. Helvel on tema üle väga hea meel, sest mees on viimastel aastatel silmanähtavalt kõbusamaks muutunud.
Ehkki ratastool on ja jääb tõenäoliselt tema põhiliseks abivahendiks, on mees vahepealsest masendusest üle saanud, ta on leidnud elukaaslase ja kolinud uude korterisse.

Kuna Jüri naine Audrus tööd ei leidnud, on ta enamiku ajast kodust eemal, kuid on sellegipoolest suureks toeks. Ka lapsed on võõrsil tööl ja saavad harva isa vaatamas käia.

«Helve on mu kullatükk, kes aitab mind arsti juurde, toob rohud ja suitsud koju kätte. Tean, et abi on telefonikõne kaugusel,» ütleb Jüri sotsiaaltöötaja kohta. Ta kiidab ka valda, kes on aidanud muretseda ratastooli ja küttepuud.

Oma elu kohta ütleb Jüri, et peab hakkama saama. Kui veel ainult vannitoa ukse suuremaks saaks, nii et ratastooliga sisse pääseks!

Jüri põhitegevus on ootamine. Ta nihutab oma tooli akna alla ja vaatab välja – kas on tulemas abikaasa või sotsiaaltöötaja. Siis saab vähemalt kellegagi juttu ajada. Muidu on kaaslaseks ainult raadio ja arvuti, kuid sellegi ees ei saa üle tunni jutti istuda – jalad lähevad paiste.

See on hea, et Jüri viina ei võta. Aga Helve hooldada on ka üks selline mees, kes võtab. Kord öelnud see: «Sa võiks ikka mulle pudeli ka tuua. Muidu tellin sõpradelt, aga need joovad poole ära.»

Ajab asjad sassi

Roosi, kes oma vanust ei oska öelda, kuid teab, et on sündinud 1925. aastal, rehitseb parasjagu põllulappi. Mida ta sinna maha tahab panna, ei saagi hästi aru, sest külm olla seemnekartuli keldris ära võtnud.
Mehe ja kaks poega on Roosi maha matnud, tütre kohta ütleb, et see on Pärnus prostituudiks ja üldse teda vaatamas ei käi. Võta sa kinni, on see õige jutt või vale, aga nii ta ütleb.

Naine kurdab, et on täitsa üksi jäänud. Sotsiaaltöötaja teab rääkida, et pojatütar käib Pärnust siiski aeg-ajalt vanaema vaatamas.

Küsimusele, kas tal süüa on, vastab Roosi, et midagi ei ole ja raha ka ei ole. Tegelikult on naisel külmikus viinerid ja purgisupid, millest sotsiaaltöötaja talle paraja portsu valmis keedab. Pliidi peal on kaks potti putru täis, aga ta pole neist söönud.

Kus Roosi magab, ei saagi aru, sest ase, mille kord jätab parasjagu soovida, on tehtud nii tuppa kui ka kööki, kus talvel küllap soojem. Ise ütleb ta, et tuba on vingu ja suitsu täis, mistõttu ei saa seal magada.
Ei aita siin meie rahustamine, et pole mingit suitsu ega midagi. «On küll, vaadake, seal nurgas,» raiub ta vastu.

Roosist on kahju, kohe väga kahju. Küllap ta peab õues seda maad kõplama, sest on seda kogu aeg teinud ja kevad kutsub õue.

Samas peaks sellise inimese koht olema mõnes hooldekodus, kus ööpäevane järelevalve. Mis elu ta elab ja millest mõtleb õhtuti nelja seina vahel istudes, ei tea keegi.

Kommentaar

Siim Suursild
Audru vallavanem

Meil on oma vanadekodu, mille 17 kohta on kogu aeg täis. Audru vald on suhteliselt suur – 380 ruut­kilomeetrit. Kõik inimesed tahavad võimalikult kaua oma kodus elada ja selle võimaluse saamegi tagada koduhooldusega.

Uued autod võimaldavad sotsiaaltöötajail võtta endale rohkem hooldatavaid. Selle tarvis oleme kehtestamas sotsiaalteenustele hinnakirja. Tahame hakata pakkuma mõõduka tasu eest hooldusteenuste paketti neilegi, kes perekonnaseaduse järgi tasuta teenust ei saa, ehk neile, kel on lähedased olemas.

Paljudel juhtudel on noored välismaale lahkunud ja neil oleks hea meel, kui siia jäänud vanemaid keegi regulaarselt külastaks. Eriti vajalik on see maakohas, kus naabrid kaugel.