Kuidas politseinikud sigaretist priiks said

Suitsetamisest loobumine tõi hea enestunde, kinnitavad Valter Pärn (vasakult), Priit Ränk ja Kaja Friedemann. Foto: Mihkel Maripuu

Põhja politseprefektuuri kuus töötajat otsustasid suitsule «ei» öelda – suitsetamisest loobuma ajendas soov anda paremat eeskuju, aga ka raha kokku hoida.

Pole kahtlust, et suitsetav politseiametnik pole kellelegi heaks eeskujuks. Seetõttu leidiski Põhja prefektuuri kesklinna politseijaoskonna juht politseimajor Valter Pärn, et pahega tuleks võitlusse asuda. Rohkem kui aasta tagasi kutsus ta Tervise Arengu Instituudi eksperdi Tiiu Härmi politseiametnikele suitsetamisest loobumiseks grupinõustamist tegema. Härmi juhtimisel toimus kolm grupinõustamise seanssi ja tugevamad sõltlased said lisaks veel individuaalset nõustamist.

«Testisime loobuja nikotiinisõltuvust ja tema emotsionaalset seisundit. Seejuures olid eriti hindamatud kogemused, mida suitsetamisest loobujad omavahel jagasid ja kuidas üksteist toetasid. Motiveeritud loobujaid on raske peatada. Nad saavad mittesuitsetajaiks ja jäävadki. Grupis on saavutused ja rõõmud ühised,» räägib nõustaja.

Grupinõustamisega alustanud 16 politseiametnikust vabanes tubakasõltuvusest ja on nüüd juba terve aasta mittesuitsetajad olnud kuus ehk 37,5 protsenti. Härmi sõnul tõusis ka ülejäänutel teadlikkus tubakakahjudest ja loodetavasti loobuvad nad hiljem.

«Nõustaja juurde minekut kui esimest sammu lükatakse tavaliselt edasi. Kui nõustaja tuleb kohapeale, on hoopis teine asi. Pealegi saab kollektiivse loobumisega üksteisele toeks olla. Meie sõlmisime omavahel lepingu, et ei suitsetata ise ega kutsu ka teisi suitsetama,» rääkis Pärn, kes ise suitsetas sellal poolteist pakki päevas.

«Eks mingis vanuses hakkad natuke rohkem tervise peale mõtlema. Teiseks argumendiks oli raha. Kui suitsule kulunud summa kokku lõin, sain aasta peale 18 000 krooni, mille eest saab juba korraliku puhkusereisi. Kolmandaks ei tahtnud lapsele halba eeskuju anda,» rääkis mees isiklikest motiividest.

Ehkki kaks nõustamisel osalenud politseiametnikku loobusid suitsetamisest päevapealt, Pärnal nii lihtsalt ei läinud. Ta pani algusest peale tähtaja hilisemaks, sest ees ootas üks suurem pidu. Mees käis koguni veel individuaalsel nõustamisel ja sõi tablette. Nüüd on politseijuht olnud suitsuvaba täpselt aasta.

Pärn tunnistab, et suitsu teha on tegelikult väga mõnus, sest see võimaldab teha töösse pause. Teisalt on ta kokku arvutanud, et suitsetamisele kulus tal 100 minutit tööpäevast, mis on väga pikk aeg. Selle asemel saab nüüd rohkem tööd teha või kas või koos teiste loobunutega tunnikese jooksmas käia.

Kaja Friedemann ütleb, et tegi viimase suitsu eelmise aasta 13. aprillil, esimese selleteemalise loengu lõunapausil. Selleks ajaks oli ta suitsetanud 20 aastat ja umbes pakk päevas. Temalgi oli üheks olulisemaks motivaatoriks raha. Naine on suur mäesuusahuviline, aga paraku ei jagunud alati selleks harrastuseks raha. Möödunud talvel käis ta igal juhul mõnuga mägedes.

Friedemann möönab, et suitsetamine on üks suhtlemise vorme. Sestap otsustasid sellest pahest loobunud peagi hakata suitsunurga asemel koos istuma puhkenurgas tee- või kohvitassi taga. «Algul oli päris keeruline, tuli iseendale selgitada, miks seda vaja on, eks asi ongi mõtlemises kinni. Oluline oli seegi, et kolleegid kiitsid loobumisotsust,» meenutab naine.  

Positiivsete muutuste kohta ütleb Friedemann, et varbad ei külmeta enam, kadunud on ka hommikune unisus. Üldine enesetunne on naise sõnul väga hea.

Priit Ränk peab ennast äärmuste inimeseks ja ütleb, et kui varem puhus ise õhku 15 000 krooni aastas, siis nüüd ta lausa vihkab suitsetamist, eriti kui seda teevad noored ja lapsega emad. Ta oli proovinud nii plaastreid kui e-sigarette, aga kõik osutus mahavisatud rahaks. Nüüd otsustas ta küll kolleegidega koos nõustamisele kaasa minna, kuid kohe loobuma polnud siiski valmis. Lõpuks ei pidanud enam kolleegide nöökimisele vastu ja tegi kindla otsuse.

Kriminaalpolitseinik Juhan Ojasoo oli enne korduvalt proovinud suitsetamist maha jätta. Ehkki vahel harva paneb ta nüüdki mõne peo ajal suitsu ette, ei tunne ta selle järele enam mingit vajadust. «Mulle on suits nüüd lihtsalt vastik ja see hais ei meeldi üldse,» lausub ta. Viimase suitsupaki viskas ta nõustamise algul koos välgumihkliga ära, nagu oli Tiiu Härm soovitanud, ja see toimis.