Toidutootjad sunnivad soola peale

Maitsestatud kanafilee. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Liigne soolatarbimine on üheks võimalikuks vererõhu tõusu põhjuseks ning seeläbi südame-veresoonkonnahaiguste tekke riskifaktoriks, kirjutab Tervise Arengu Instituudi toitumisspetsialist Tagli Pitsi toitumine.ee lehel.

Peamine soovitus, kuidas saada toidust vähem soola on see, et toit peaks olema valmistatud võimalikult vähetöödeldud toorainest.

Köögiviljade puhul on seda õpetust lihtne jälgida – vali vaid poest värsked või külmutatud viljad ja valmista neist toit, kuhu lisad soola kas õige vähe või üldse mitte või asendad soola hoopis erinevate ürtidega.

Keerulisem lugu on aga hakkliha ja linnulihaga. Kui inimene vähendabki oma menüüs sinkide-vorstide-poolfabrikaatide hulka ning üritab toidu ise värskest lihast valmistada, siis mida aeg edasi, seda raskem on tal kauplustest leida toorainet, mida ei oleks juba soolaga «rikastatud».

Kui inimesel on soov osta tavalist kalkuniliha, siis võib küll mõne üksiku poeketi värske liha letist kalkuniliha leida, kuid kui silti lähemalt uurida, seisab seal enamikel juhtudel väikselt «maitsest.». Arupärimise peale teatab müüja optimistilikult, et see tähendab maitsestatud kalkuniliha ning antud toode sisaldab «ainult» kaks protsenti soola.

See tähendab kaks grammi soola saja grammi liha kohta. Loodan siiralt, et müüjal olid valeandmed ning kalkuniliha tegelik soolasisaldus on siiski väiksem. Katsetada kahjuks ei julge, sest 100-grammise viilu sellisest lihast valmistatud ahjuprae – ise soola lisamata – söömisest saaks kätte pea pool päevasest maksimaalselt lubatud soolakogusest.

Kui täiskasvanu suudab end küll sellist toitu sööma sundida («sai ju palju raha välja käidud...» või «toitu minema ei visata...»), siis lastest jääks kahjuks peale esimest suutäit nii soolane liha taldrikule lihtsalt alles. Kui mõned aastad tagasi ilmus müügile kanahakklihasegu ja sellest sai suure hurraaga kotlette tehtud, siis pärast teistkordset katsetust (mõlemal korral ilma lisasoolata) ütlesid lapsed üsna selgesõnaliselt, et see on nii soolane, et rohkem nad selliseid kotlette süüa ei soovi.

Milline rõõm oli see-eest avastada poeletilt toode nimetusega «Hakitud kalkuniliha». Rõõm jäi paraku üürikeseks, sest lugedes toote tagaküljel asuvat koostise nimekirja, selgus, et toode sisaldab jällegi üks protsent soola. Ja tagasi letile toode rändaski. Sama teed läks ka ühe poeketi pakitud kodune hakkliha, mille esiküljelt võis küll järeldada, et tegemist on puhta hakklihaga, kuid peale pakendi tagaküljega tutvumist sai selgeks järjekordne tõsiasi – hakkliha koostises on taas üks protsent soola.

Seega, lugege hoolikalt pakendeid, kui tahate olla kindlad, et tootele ei ole juba soola lisatud.
Soola ennast üldjuhul toote nimetuses ei näidata, vaid muutub toote nimetus. Toode kannab nime «hakklihasegu», kui selles on üle ühe protsendi soola. Aga kui soola on alla ühe protsendi, siis võib nimetuseks olla «hakkliha», kuid lisatud sool tuleb näidata pakendil koostisosade nimekirjas.

Enamasti teevad inimesed oma otsuse ühe või teise toote kasuks lähtuvalt rahakotist. Küll aga tasuks lisaks tavalise kilohinna võrdlemisele tutvuda siiski lähemalt ka toote koostisega. Nii võib näiteks soolatud ja soolamata kanafilee hinnavahe esialgu olla mõnikümmend eurosenti soolatud filee kasuks, kuid arvestades maha sinna lisatud veekoguse, kujuneb puhtaks soolaga kanafilee kilohinnaks üle euro võrra krõbedam hind kui soolata variandil.

Miks ikkagi liigub toodete valik järjest enam sinna suunas, et varsti pole teadlikult soola vältival ostjal kauplusest võimalikki osasid tooteid osta? Võimalik, et surve tuleb nendelt samadelt kaubanduskettidelt, kes nõuavad tootjatelt aina pikema säilivustähtajaga tooteid. Sool aga on teadupärast üks odavamaid variante toote säilitusaja pikendamiseks. Teiselt poolt nõuavad tarbijad üha enam lihatooteid, kus oleks sees vähem soola, rasva, lisaaineid ning rohkem liha. Kes jääb peale?