Sirje Niitra: arstil ja arstil on suur vahe

Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Väide, et kõik arstid teevad oma tööd südamega ja patsiendile parimal viisil, ei vasta kahjuks tõele. Nagu loomulikult ka see, et arstid on ükskõiksed ja hoolimatud. Kohtab nii ühtesid kui teisi – nagu teistelgi elualadel.
Olles varem tervishoidu parasjagu kritiseerinud ja seeläbi meedikute pahameelt pälvinud, tahaks täna oma karmavõla heastamiseks peatuda üksnes headel arstidel.

Mul on Pirita perearstikeskuses nooruke perearst Tiia Ruuval – alati lahke ja abivalmis. Lapsepuhkusel olles asendas teda märksa kogenum tohter, kes oli ka kena inimene, aga kogu selle aja ootas meie pere doktor Ruuvalit tagasi. Ma ei hakka rääkima valesti kirjutatud retseptidest ja saatekirjadest, mis eriarsti naerma ajasid, sest need võisid vähemalt osaliselt olla tingitud tohtri kehvast keeleoskusest. Aga kui arst, kes on saatnud patsiendi põlvest pilti tegema, küsib hiljem vastuvõtul, kumb käsi teil oli, teeb see küll nõutuks.

Teine positiivne näide on Ida-Tallinna keskhaiglast. Sealse polikliiniku esimesel korrusel on ortopeedia vastuvõtt. Ukse taga, kus vaid kord nädalas (sest ülejäänud päevad ta lõikab) võtab vastu noor, seljahädadele spetsialiseerunud arst Taavi Toomela, lookleb kolmapäeviti pidevalt pikk järjekord. Samas ei näi kõrvalkabinetti, kus temast hulga vanem kolleeg vastu võtab, mingit tungi olevat. Kui doktor Toomela hõlmade lehvides ooteruumi siseneb, saab see justkui päikest täis. Ta naeratab ühele ja teisele poole ning tervitab kõiki oma patsiente rõõmsalt head hommikut soovides. Seda ei kohta meie haiglate ooteruumides just iga päev.
Aga veelgi olulisem on, et Toomela oskab patsientidele optimismi ja lootust sisendada, nii et need lahkuvad tema kabinetist rahulolevana.

Kolmandat tohtrit ei oska ma inimesena iseloomustada. Täiesti võimalik, et ta ongi ülbe ja ennasttäis, nagu osa tema kolleege väidab. Aga ma tean, et ta tegi Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja Ida-Tallinna keskhaiglas väga head tööd ning koguni sellist, mida teised üldse ei olnudki võimelised tegema.

Ta oli selle staatuse endale koos vajaliku aparatuuriga ise kätte võidelnud ja opereeris sadu südamerütmihäiretega patsiente, andes neile parema elu. Nüüd on ta läinud ja temast jäänud auku püütakse kuidagi kinni lappida.

Minu käest on küsitud, miks ma Hasso Uuetoad nii innukalt kaitsnud olen. Mul pole tõesti temaga mingit sidet, kuid olen arvamusel, et tipptasemel spetsialiste tuleks hoida kõikjal, tervishoius aga veel eriti. Sest see on valdkond, millest sõltub ei vähem ega rohkem kui inimelu.