Umbrohust kasvab gurmeetoit

Taimetark Kristi Lehtla leiab, et meid on niigi kõigest 1,3 miljonit – võiksime vähemalt end hoida, ja ikka vaadata, mida suhu paneme. Foto: Liis Treimann

Kunagine õpilasmalevlane üllatuks vast väga, kui saaks teada, et ühes Eesti paremas restoranis pakutakse talle süüa maltsa, mida suvevaheaegadel tuli lõõskava päikese käes peedivagudelt rohida. Umbrohi on Põhjamaa köögi uusim trend.

«Praegu on hästi populaarne rääkida tasakaalustatud toitumisest, aga mis kasu sellest on, kui sa sööd sissetoodud, kes teab kus ja kuidas kasvatatud toitu, mis võib olla pigem kahjulik kui kasulik,» rääkis kohvikut Moon söödavate metsikute taimedega varustav Kristi Lehtla (37).

Uusim avastus on hanemalts

Pärnumaal asuva kodutalu lähistelt korjab ta kaks korda nädalas kohviku jaoks taimi, mis tunduvad «normaalsele inimesele» umbrohuna ja millest enamiku, nagu naat või vesihein, hoolsad aiapidajad aegsasti peenralt välja roogivad – selle asemel et ära süüa.

Naise viimase aja tõeliseks lemmikuks on hanemalts, mille ta avastas enda jaoks paar aastat tagasi. «Esialgu jäi ta mulle lihtsalt peenral silma. Kirjandust lugedes märkasin, et see on ka hea söögitaim. Hakkasin uurima, kuidas seda kasutada,» selgitas Lehtla, kuidas teadmised taimede kohta temani jõuavad.

Ta nentis, et taimede puhul mõjub inimestele selle nimi. Näiteks kinoa kõlab märksa paremini kui malts.

«Praegu on väga popp asi kinoa ehk Tšiili hanemalts. Aga Eesti kõige tüüpilisem umbrohi, mida on täis kõik põllud, ongi hanemalts. Miks ma pean Tšiili oma sööma, kui kodumaine on olemas,» arutles naine.

Võiks arvata, et maltsa peavad heaks söögitaimeks vaid taimefriigid, kuid kohviku Moon kokk Igor Angrejev nimetas parima maitsega taimeks, mida Kristi nende restoranile toonud, just maltsa, mille maitse ei jäävat sugugi alla spinati omale ning mida nad spinati asemel nüüd kasutavadki.

«Kõik on kinni mõtlemises,» tõdes Lehtla ja meenutas juhtumit Pärnu taluturult, kus ta müüs nõgesekotlette. Osta soovinud naise abikaasa kuulutas, et tema küll kaasale kiirabi kutsuma ei hakka. «Ma pidasin pika loengu sellest, kuidas naat, kõrvenõges ja muud taimed päästsid eesti rahva pärast Põhjasõda näljasurmast.»

Taimetargale jääb arusaamatuks, miks on eestlased valmis sööma võõrsilt pärit umbrohtu, aga kodumaist peljatakse. «Mooni külastajatele nurmenukulehed ei sobinud, kuna olevat mõru maitsega. Aga isemoodi maitsega rukolat süüakse, kuigi see on Lõuna-Euroopa umbrohi,» imestas Lehtla. Nurmenukud ongi seni olnud ainsad taimed, mille külastajad on toidust välja nokkinud.

Toidu kaunistamiseks on taimetark sel kevadel Mooni viinud nii kastani-, sireli-, kannikese- kui ka margareetaõisi.

Restorani omaniku Jana Zaštšerinski sõnul jagunevad sööjad laias laastus kaheks. Ühed usuvad, et kui õis on juba taldrikul, siis on see ka söödav. Teised laovad õied taldriku äärele ritta ja jätavad järele.
«Sellest on tegelikult kahju, sest nii palju vaeva on nähtud nende kogumisega,» tunnistas Lehtla.

Naine on veendunud, et Eesti loodus pakub täpselt seda, mida inimesed sel ajahetkel vajavad. «Kevadel, kui on tohutu vitamiinipuudus, on enamik tärkavaid asju söödavad. Näiteks kasepungad, pärna- ja kaselehed, võililled, naadid, nurmenukud,» tõi ta näiteid.

Värsket rohelist talvekski

Suve edenedes kipuvad taimed söödavuse mõttes vanaks minema, aga kui pisut vaeva näha, saab taimetarga sõnul värsket rohelist süüa suvi läbi.

«Naadid ja nõgesed saab maha niita ja kui pidevalt maltsa latva piirata, siis kasvavad sinnagi uued lehed,» õpetas Lehtla. Ka on võimalik looduse pakutavat talveks tallele panna, neid kas hapendades või sügavkülmutades.

Lehtla arvates ei ole metsataimede korjamisega võimalik rikkaks saada. «Eesti oludes ei kujuta ma ette, kui palju peaks neid restorane olema ja kui suuri koguseid tuleks korjata, et end sellega ära elatada,» arutles ta.
Praegu maksab Moon talle taimede koguse pealt ning kõige kallimate taimede kilohind on paarkümmend eurot. «Sa näed mitu tundi vaeva ja korjad karbikese õisi ning kui ära kaalud, siis selgub, et neid on kõigest 50 grammi,» ohkas Lehtla.

Naise sõnul tegeleb ta taimede kogumisega, kuna see on talle südamelähedane.

«Ma loodan – mitte et ma massidesse tahaks minna, aga – kokkade abiga rahvast harida,» tunnistas ta. «Meid on niigi vähe, kõigest 1,3 miljonit, me võiksime vähemalt end hoida, ja vaadata, mida suhu paneme,» lisas ta.