Allergiatest leiab üles ka varjatud tundlikkuse

Astmatestis peab patsient hingama suu kaudu kindlas rütmis, tulemuse annab arvuti. Foto: Laura Oks

Enamasti tehakse allergia määramiseks nahatest – küünarvarre eespinnale pannakse tilk uuritavat allergeeni ning väikese metallist teravikuga tehakse läbi selle nahka kerged torked, selgitas Ida-Tallinna keskhaigla kliinilise immunoloogia ja allergoloogia polikliiniku allergoloog-immunoloog Krista Ress.

Nahatesti tegemise eeliseks on kiire vastus – 15 minuti möödudes on selge, mille suhtes inimene on allergiline ja mille suhtes mitte.

Nahatesti ei saa teha juhul, kui nahal on juba lööve, mistõttu pole kontrollkubla tekkimist võimalik täpselt tuvastada. Mõnel inimesel on aga nahk niivõrd tundlik, et reageerib igale torkele ning tekib «nahale joonistamise» võimalus.

Samuti välistab nahatesti võimaluse rasedus või mõne ravimi kasutamine. Sellistele patsientidele tuleb teha veretest, mille vastuse kättesaamiseks võib olenevalt testist ja laborist kuluda mitu nädalat.

«Vastused on sama kaaluga. Vastus näitab, kas inimesel on konkreetse allergeeni suhtes tekkinud spetsiifilisi antikehasid. Kui antikehad on tekkinud, tekitab nahk kubla või on vereanalüüsis antikehade kontsentratsioon eeldatavast normist kõrgem,» selgitas tohter allergiatesti olemust.

Tundlikkus pole veel allergia

Isegi kui test näitab tundlikkust mõne allergeeni suhtes, ei tähenda see ilmtingimata allergiat. Allergiliseks peetakse inimest vaid juhul, kui ülitundlikkusega kaasnevad kaebused, osutas Ress. Kui kaebusi pole, pole vaja ka ravida.

Ülitundlikkus mõne allergeeni suhtes võib olla allergia tekkimise eelsoodumus.

«Kui me juba teame, et need antikehad on olemas, siis soovitame patsiendil end teatud perioodil terasemalt jälgida. Näiteks õietolm – kas õitsemise ajal tekib kaebusi juurde? Et inimene oskaks ennast sel perioodil jälgida. Kui kaebusi ei ole, siis las need antikehad olla,» selgitas allergoloog.

Tohtri sõnul pole vajadust ka näiteks mõnd toitu menüüst välja jätta, kui test näitab ülitundlikkust, ent sööjal kaebusi ei teki. Osa õietolmuallergiate puhul võib värskete puu- ja juurviljade söömisel tekkida ristreaktsioon.

See tähendab, et mõni toores puu- või juurvili võib sisaldada õietolmuga väga sarnaseid molekule ning õitsemise ajal võib vilja sööval inimesel tekkida reaktsioon, mida õietolmuvabal ajal ei tekiks.

Näiteks kase õietolmuallergikule võivad kaebusi tekitada toored pirnid ja õunad. «Kui kase õietolmu ei ole, siis inimene saab õuna-pirni süüa, aga kui on õietolmuperiood, võib süües tekkida suus sügelus,» täpsustas Ress.

Tohtri sõnul ei seostata tihtipeale mõnda keha reaktsiooni allergiaga. Näiteks kui inimene peab igal hommikul köhatama, ei pruugi ta mõista, et midagi valgub ninaneelu ja et see on allergiline nohu.

«Inimene ütleb, et tal on nina kinni küll, aga pole midagi välja nuusata. Ninaneelu vajuvat ei panda lihtsalt tähele,» rääkis tohter.

Allergiatesti puhul kontrollitakse enamasti vaid neid allergeene, mida arst peab patsiendi kaebustest lähtudes tõenäoliseks. Standardlehel on kirjas 30–40 allergeeni.

«Saame valikut vajadusel suurendada. Meil on veel ravimipaneelid, kui inimesel on mõne ravimi suhtes allergiline reaktsioon,» rääkis allergoloog.

Kokku on võimalik teha test 50–60 allergeeni suhtes, ent keskmiselt testitakse patsienti 15–20 ärritaja suhtes.

Nahatesti puhul valib arst välja tõenäolised allergeenid ning seejärel teeb õde testitava kätte õige arvu auke. Testi õnnestumist katsetatakse positiivse kontrolliga. Positiivse kontrolltorke kohale pannakse histamiini, mis näitab, kas inimesel reaktsioon üldse tekib.

Kui sinna tuleb piisava suuruse ehk kolmemillimeetrise läbimõõduga kubel, saab tohter olla kindel, et ka ülejäänud reaktsioonid on hinnatavad. Kui inimene on millegi vastu allergiline, peaks tekkima vastava täkke kohale samuti vähemalt sama suur kühmuke.

Ülemiste hingamisteede allergiate puhul kontrollitakse pärast naha- või veretesti tegemist sedagi, kas allergia haarab ka kopsu. Astmale viitavate kaebustega (hingamisraskuste ja köhaga) patsiendid teevad hingamistesti ehk spirograafia.

Astmat mõõdab arvuti

Inimesel palutakse hingata läbi suu teatud skeemi järgi spetsiaalsesse torusse, mis on ühendatud arvutiga ning programm koostab kopsufunktsiooni graafiku.

Kui testi tulemused jäävad normist allapoole ja tohter pole kopsu tööga rahul, antakse patsiendile hingamisteid avavaid ravimeid, mis võiksid aidata astmaatilise hingamisteede põletiku puhul.

«Järgmine test näitab, kas nende kahe uuringu vahel on hingamisteede läbitavuse osas tekkinud selge erinevus,» selgitas Ress. Kopsude funktsiooni paranemine tänu ravimile viitab astmale.

Tohtri sõnul on allergia süsteemne haigus, mis haarab kogu organismi ja seda ei ole võimalik välja ravida. «Allergiatablett blokeerib meie organismis allergilise reaktsiooni käigus vabaneva histamiini. Tabletiga me n-ö kustutame tuld,» selgitas ta.

Tule tekke ennetamiseks tuleb aga kasutada põletikuvastaseid ravimeid, mis tõmbavad alla näiteks limaskestapõletiku ninas (inhaleeritavad rohud) või põletiku kopsudes (astmapiip).

Löövete puhul on tohtri sõnul väga oluline naha igapäevane hooldus ja kreemitamine, sest see aitab ära hoida allergia ägenemise.