Uued uuringud paljastavad ravimite nõrgad kohad

Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Me võtame tablette, mis ei mõju. Uuemad uuringud lükkavad ümber vanu tõdesid. Miks on meditsiiniuuringutes nii palju vasturääkivusi ja kvaliteediprobleeme?

Viimase kümne aastaga on ilmselt enamiku eestlaste peadesse jõudnud teadmine: kõrge kolesterool – halb, madal kolesterool – hea.

Kõige populaarsemad ravimid kolesterooli alandamiseks ja sellega südamehaiguste ning infarktide ärahoidmiseks on ravimirühm nimega statiinid. Ravimi versioone müüakse erinevate kaubamärkide all igal aastal paarikümne miljardi dollari eest. Statiinid teevad võidukäiku ka Eestis. Kui 1998. aastal oli meil umbes 500 igapäevast statiinide kasutajat, siis 2008. aastal 22 000 ning veel kaks aastat hiljem juba 42 000.

Südamearst Margus Viigimäe ütleb, et viimased tosin aastat on kardioloogid teinud süstemaatilist tööd statiinide propageerimisel: «Oleme perearste veennud, et nad statiine välja kirjutaks.»

Eelmise aasta alguses löödi statiini-idülli aga esimene suur mõra. Tuhandeid meditsiiniteadlasi koondav rahvusvaheline organisatsioon Cochrane Collaboration avaldas kümneid uuringuid koondava metauuringu, mille järgi on ehk isegi pooled maailmas välja kirjutatud ja tarbitud statiinid sisuliselt kasutud.

Täpsemalt: nad ei öelnud, et statiinid ei tööta ega alanda kolesterooli, vaid kinnitasid, et statiinidest on vaieldamatu kasu neil, kes on juba südamehaiguse läbi põdenud, aga statiinid ei muuda eriti asja nende inimeste jaoks, kellel puudub südamehaiguste ajalugu. Ainult kõrge kolesterool pole statiinide väljakirjutamiseks piisav.

Statiinide kui südamehaiguste ärahoidjate kuulsus sai hoobi.
Tegelikult ei ole meditsiiniteaduses haruldased juhtumid, kus üks uuring näitab üht ja teine teist; kus aja jooksul mingite ravimite tõhusus väheneb ja kus uuemad uuringud lükkavad ümber vanu tõdesid, aga mõnikord ka vastupidi – vanad tõed tulevad tagasi. Näiteks võib tuua skisofreenia raviks tarvitatavad esimese ja teise põlvkonna antipsühhootikumid.

1990. aastate alguses turule tulnud uus ja kallim ravimipõlvkond surus aegamööda vanemad arstimid välja. Ka Eestis. 2010. aastal võttis meil esimese põlvkonna antipsühhootikume iga päev umbes 3250 inimest 500 000 euro eest aastas, teise põlvkonna antipsühhootikume ligi 8000 inimest 2,6 miljoni euro eest aastas.

Ometi hakkas mõned aastad tagasi maailma psühhiaatrite ja neuroteadlaste seas värskemate uuringute toel tekkima uus konsensus, et teise põlvkonna antipsühhootikumid ei ole esimese põlvkonna omadest sugugi paremad, vaid vahel isegi halvemad.

Meditsiiniuuringute nõrkustel on palju põhjuseid. Vahel isegi pahatahtlikkus ja võltsimine. Kuu aega tagasi tunnistas näiteks GlaxoSmith¬Kline ennast USAs süüdi kriminaalasjas ja nõustus kolme miljardi dollari suuruse trahviga. Kaasus puudutas kolme ravimit – Paxil, Wellbutrin, Avandia – ja näiteks diabeetikutele mõeldud Avandiat turustati ka Eestis aastail 2005–2010, enne kui Euroopa Komisjon selle müügiloa peatas. Neil ravimitel olid tõsised kõrvalmõjud, mida firma küll teadis, aga varjas.

Otsesed pettused on aga pigem erand kui reegel, enamikul juhtudel on asi muus. Kui neli uuringut näitavad, et ravim toimib, aga neli uuringut näitavad, et ei toimi, siis tõenäoliselt avaldatakse need, mis näitavad toimimist. Seda tahavad ju kõik: teadlased, ravimifirma, ülikool, teadusajakiri. Keegi ei taha avaldada teadusartiklit pealkirjaga, et uurisime küll, aga midagi huvitavat ei leidnud.

Suureks probleemiks on ka kordusuuringute vähesus. Kui keegi on juba midagi avastanud, siis leida raha või inimesi, kes sooviksid sama asja korrata ja üle kontrollida, on juba märksa raskem.

Oluline on ka juhus. Puhtjuhuslikult satuvad esimeses uuringus katsejäneste ossa inimesed, kellele konkreetne ravim väga hästi mõjub. Aastaid hiljem hoopis teistsuguses uuringugrupis aga nii häid tulemusi enam ei saavutata. Algselt superravimina reklaamitu ja müüdu muutub siis tavaliseks riiulitäiteks.