Hüperaktiivne laps nõuab kannatlikkust

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Caro / Scanpix

Viljandi haigla kliiniline psühholoog, psühhoterapeut ning perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Ene Raudla rääkis tänasel hüperaktiivseid lapsi käsitleval konverentsil, et sellise häirega lapsel on raskusi oma käitumise planeerimise ja mõistmisega, mistõttu tuleb talle õiget käitumist väga kannatlikult õpetada.


Ene Raudla rääkis, et seda, et laps on sündinud aktiivsus- ja tähelepanuhäirega, ei saa muuta, samuti ei saa muuta tema IQ-d, küll aga on võimalik muuta tema soovi õppida, õppimisstrateegiat, õppimisstiili, enesega toimetuleku oskust, emotsionaalset intelligentsust.

Muuta saab ka õppekava kvaliteeti, juhendamist, motiveerimist, õpetajate teadmisi ja oskusi sellise häirega lapsega tegelemisel. Oluline on Raudla sõnul teha vahet, kas laps rikub lihtsalt korda või on tal käitumisraskused.

«Iga korda rikkuv käitumine ei ole veel hüperaktiivne. Hüperaktiivsuse kriteeriumid on see, kui sageli see esineb, millise intensiivsusega ja kui regulaarselt see esineb. Laps, kes hetketi käitub impulsiivselt või rikub korda, ei ole veel alati see hüperaktiivne. Seda peab kinnitama kompleksne diagnoos lastepsühhiaatri, lastepsühholoogi ja lapsega tegeleva kasvataja või õpetaja koostöös,» rääkis Ene Raudla.

Vaidlusi võib tema sõnul tekkida näiteks sellel pinnal, kui laps käitub kodus ja koolis erinevalt. Kuid seegi on võimalik. «Kui kodu on hästi ette valmistanud selle lapse sotsiaalselt ootustele vastavalt käituma, siis ta koolis suudab, aga kodus on ta nii pinges, et ta võib seal ennast täiesti välja elada ja selle pärast on vanem hoopis temaga hädas,» rääkis Raudla.

Koolisüsteemis on Raudla sõnul väga oluline toetuda häirega lapse ajus toimuva mõistmiseks Barkley mudelile, mis on neurobioloogilise seletusega.

Esiteks on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsel häiritud töömälu: ta ei suuda sündmusi meeles pidada, tal on piiratud eneseteadlikkus, tal ei tule meelde, kuidas ta konkreetses olukorras peab käituma, ta ei suuda ette mõelda, tema käitumine on hüplev.

Teiseks on tal kehv verbaalne mälu: ta ei saa aru, kui talle üritatakse seletada, et tema käitumine on vale. «Me võime küll anda talle reeglid verbaalselt, aga see ei toimi, sest ta võib rangelt seda täita, aga ta ei suuda seda oma sisemisse plaani viia,» selgitas Raudla.

Samuti on sellisel lapsel häiritud emotsioonide regulatsioon, tal on madaldunud motivatsioonivõime: «tal ei teki seda tunnet, et ma teen midagi ära ja see innustab järgmisele tegevusele, ta käitub siin ja praegu,» selgitas Raudla.

Takistatud on ka sündmuste, mõistete jms ümbersõnastamine ning vähenenud on motoorne kontroll.

Ainuüksi ravimid pole lahendus

Ravimite määramine aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsele on Raudla sõnul kõige viimane valik. «Ravim aitab küll parandada keskendumis- ja mõtlemisvõimet, kuid ta ei õpeta, mida selle paranenud võimega peale hakata,» rääkis ta. Eesmärk on Raudla sõnul aidata lapsel tähelepanu suunata niimoodi, et ta suudaks sellega midagi enda jaoks teha, et saaks oma käitumise enda kontrolli alla.

Kuidas käitumist õpetada? Kui hüperaktiivsele lapsele esitada palju korraldusi korraga, tekib tema ajus Raudla sõnul üks suur virvarr ja erutus kasvab ja seda rahutumalt hakkab ta käituma, sest ta ei tea, millal ja kuidas seda teha.

Nii tuleks õpetada väikeste ühikute kaupa. «Näiteks, kuidas tõsta kätt ilma üle klassi hõikamata, kuidas oodata oma vastamise korda, kuidas olla tunnis juhiste andmise ajal rahulikult,» rääkis Raudla.

Kõige parem on seejuures Raudla sõnul neljasilmakohtumine õpetaja, lasteaiakasvataja või klassijuhatajaga, kuid etteheidete tegemise asemel tuleb vajalikke käitumisviise rahulikult harjutada. Samuti soovitab Raudla joonistada lapsele pildid sellest, kuidas tema käitub ja kuidas on õige käituda ning seletada talle kõike piltide kaasabil.

Raudla sõnul on väga oluline õpetajate omavaheline koostöö, koolisisese strateegia väljatöötamine lapse ohjeldamiseks, õpetajate ja lapsevanemate koostöö, palju abi võib olla ka tugiõpilastest, keda on aga vaja eelnevalt õpetada. Probleemse lapse ukse taha saatmise asemel kasutatakse Raudla sõnul sageli rahunemisklassi. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles