Hüperaktiivse lapse ema Katrin Rohtla jagas eile Tallinnas toimunud konverentsil oma kogemusi, rääkides spetsialistiga koostöö tegemise tähtsusest ja sellest, et õpetajad on probleemist kahjuks vähe teadlikud.
Hüperaktiivse lapse ema peab oluliseks koostööd spetsialistiga
12. märts 2009, 18:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma usun, et paljud vanemad oma südames loodavad, et tema laps ei saa küll hüperaktiivne olla. Nii lootsin ka mina. Ja nad ei pöördu kahjuks spetsialisti poole, et last varakult aidata,» rääkis Katrin Rohtla eilsel konverentsil.
Ta märkis, et paljud hüperaktiivse lapse vanemad võivad esialgu isegi rõõmustada, et nende laps on aktiivne ja jutukas, uudishimulik ja tahab kõiki asju teha omamoodi. «Sageli on sellel ka teine pool. Vanemad on oma lapsega tegelemisest väsinud ja loodavad väga, et laps kasvades muutub tasakaalumaks ja rahulikumaks, kuid see võib olla petlik,» lisas Rohtla.
«Laps läheb kooli, tulevad märkused, hinded halvenevad ning sellele tähelepanu pööramata võivad lapsel tekkida õpiraskused ning süveneda käitumisprobleemid.»
Et seda ennetada, tuleb tema sõnul last tähelepanelikult jälgida ja pöörduda spetsialisti poole.
Esimesed märgid ilmnevad varakult
Katrin Rohtla lapse puhul ilmnesid esimesed hüperaktiivsuse märgid 3,5-aastaselt: need olid raskused teiste lastega suhtlemisel, agressiivsus kaaslaste suhtes, suutmatus kasvatajate sõna kuulata, paigal püsida ega keskenduda.
Rohtla sõnul oli laps koduski teiste lastega võrreldes aktiivsem ja rahutum ning lühikese keskendumisvõimega: näiteks võttis mänguasjad kastist välja, kuid ei hakanud nendega mängima ja hakkas otsima uut tegevust.
Üheks oluliseks märgiks oli tema sõnul ka lapse ohutunde puudumine - korduvalt samas olukorras olles ei suutnud ta ohtu tajuda ja tundus, et tal läks see koos valuga kohe meelest ära. Positiivse poole pealt oli laps füüsiliselt tugev, oskas end hästi väljendada ja oli seltskonnas ka aktiivne küsija.
Esialgu hakkas lapse ema oma lapse käitumise kohta internetist uurima, siis aga pöördus psühhiaatri poole, kuid ka siis ei arvanud ta veel, et laps on hüperaktiivne, vaid lootis, et õigeid meetodeid kasutades saab lapse õigele teele tagasi viia. Koostöös lastepsühhiaatriga on küll leitud võimalused keeruliste olukordade lahendamiseks, kuid hüperaktiivne on ta siiski ja kindlaid reegleid järgides tuleb elada siiani.
«Meie peres on oma kindel päevakava. Iga muutuse me räägime lapsele korduvalt üle. Näiteks mõnel päeval on lapsel muusikakool ja mõnel mitte. Siis hommikuti alati me arutame läbi, mis tuleb teha pärast kooli,» kirjeldas Rohtla.
Lisaks on tema sõnul koos lapsega välja töötatud kodused käitumisreeglid, mis laps kirjutas ise paberile ja mis said tema tuppa seinale pandud. Et laps suudaks oma õppetööd teha, on tema õppimislaud pandud eraldi nurka, kus oleks võimalikult vähe segavaid faktoreid. Et lapse keskendumisvõimet pikendada, mängitakse perega erinevaid mänge.
«Koos reeglite kehtestamisega töötasime me lapsele välja nn boonussüsteemi. Meil on oma pluss- ja miinusmärgid, mis siis tähistavad näiteks, kas laps on kokkulepetest kinni pidanud või mitte. Igal õhtul me teeme kokkuvõtteid, kus me koos lapsega hindame olukorda ja teatud aja tagant vastavalt tulemustele me premeerime teda. See motiveerib last käituma tasakaalukamalt olukordades, kus ta suudab natukenegi keskenduda,» rääkis Rohtla.
Koolis ootavad suuremad mured
Sügisel läks Katrin Rohtla laps esimesse klassi ja kooliminekuga pere mured tema sõnul mitmekordistusid, kuna laps ei suutnud alluda isegi tavapärastele käitumisreeglitele, oli väga rahutu, häälitses tunni ajal, roomas mööda klassi ringi, oli agressiivne jne.
Lisaks lähevad hüperaktiivsed lapsed Rohtla sõnul teistega mõtlematult kaasa - kui on vaja kedagi, kes mõnda ideed ellu viiks, ei suuda selline laps tagajärgedele mõelda.
Rohtla tõi näite oma lapsest, kes läks koolibussi oodates koolikaaslase ütlemise peale väikebussi tagastange peale ilma mõtlemata seisma. Õnneks sattus juhtumile peale koolipedagoog, kes lahendas olukorra ära.
«Hiljem olukorda analüüsides sai laps väga hästi aru, mis oleks võinud tegelikult juhtuda, kuid tegutsemise hetkel ta sellele mõelda ei suutnud,» rääkis ema. Selline läbimõtlematu tegutsemine võib tema hinnangul viia lapse tihtipeale ka kriminaalsele teele.
Rohtla sõnul olid tema lapse koolis õpetajad hüperaktiivsuse probleemist algul vähe teadlikud ning vanematel soovitati korduvalt laps koolist ära võtta. Perel tuli teha koolis palju selgitustööd ning käia koos koolipersonaliga ka lastepsühhiaatri juures. Kui erimeelsused said lahendatud, leiti ka lahendused reeglite ja lapse tugiisiku näol. Praegu sujub koostöö kooliga Rohtla sõnul juba hästi.
Rohtla arvas, et temal oleks palju abi olnud sellest, kui pedagoogid oleks teemaga rohkem kursis ning kui hüperaktiivse lapse kohta oleks olemas mingi infovoldik, kus on kirjas, kelle poole pöörduda.
Samuti arvas ta, et sellisele lapsele tuleks koostada personaalne arengukava ning et abi oleks ka tavakoolisisesest eriklassist, kus on vähe lapsi ja eripedagoog.
***
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire teemaliste koolituste ja tugirühmade kohta saab infot Eesti Lastefondi kodulehelt.