Kurejuttude aeg on möödas ehk kuidas rääkida lapsega seksuaalsusest

Foto: SCANPIX

«Kust lapsed tulevad?» küsib nelja-aastane laps oma vanematelt. Lapsi toob kurg või et lapsed leitakse kapsapõllult, vastavad vanemad. Paraku pole selline lähenemine tänapäeva ühiskonnas mõistlik ega vajalik, kirjutab SA Terve Eesti tegevjuht Keit Fomotškin.

Info seksuaalsusest on nüüd palju kättesaadavam ja niinimetatud kurejutud ei veena ega toeta last tema seksuaalses arengus. Hoopis vastupidi: ebalevad ja tegelikkust varjavad vastused jätavad lapse teadmatusse ekslema. Seksuaalsus ei võrdu sealjuures ainult seksiga.

Seksuaalsus on midagi palju enamat – see on energia, mis tõukab otsima armastust, kontakti, soojust ja lähedust; see on võime väljendada tundeid ning äratada tundeid teistes, see on seotud naudingu ja loomulikult ka soojätkamisega.

Seksist räägime vabalt

Terve Eesti Sihtasutus, mis koostöös ärisektoriga panustab HIV-ennetustöösse, on oma täiendavaks missiooniks võtnud lapsevanemate ja õpetajate toetamise lapse seksuaalse arengu teemade edasiandmisel.

Kord aastas korraldame «Tagasi kooli» liikumise raames HIV-teemalist eriprojekti ja käime koos koolitatud vabatahtlikega koolides HIVi ja turvalise seksuaalkäitumise teemalisi tunde andmas.

Igal aastal kohtame kümneid õpetajaid, kes soovivad õpilase rollis tunnist osa saada, et end harida ja saada häid näiteid, kuidas «neid» teemasid õpilastega käsitleda. Tunde andes olen märganud, et õpilastel on siiras huvi seksuaalsusega seotud teemadel vestlemiseks. Harv pole ka tunnis olnud õpetajate üllatus, kui vabalt ja avatult saab teemat lastele edasi anda. Aga miks ei peakski saama?

Kui oleme enda jaoks seksuaalsuse teema normaliseerinud, suudame sel teemal rääkida ning teadmist loomulikul viisil edasi anda.

Kes peab andma seksuaalharidust?

Seksuaalhariduse andmine pole ju ainult kooli ülesanne ega saagi olla, kuna Eesti koolides pole veel käigus terviklikku ja kõiki kooliastmeid ühtlaselt läbivat seksuaalkasvatuse programmi. Seevastu näiteks Rootsis on seksuaalharidus olnud kooli õppekavades eraldi ainena juba aastakümneid. See on ka üks põhjus, miks inimeste teadlikkus ja tegelik seksuaalkäitumine on Rootsis palju parem kui Eestis.

Näeme oma seminaridel ikka ja jälle, et lapsevanemad tahavad rääkida ja on väga huvitatud oma laste seksuaalsele arengule kaasa aitamisest, kuid alati ei oska või ei tea, mis vanuses, mida ja kuidas õpetada ning rääkida. Seda tuge tulebki neile pakkuda.

Seksuaalsuse areng

Inimene on seksuaalne sünnist surmani ja seetõttu on lapsevanema roll lapse seksuaalses arengus väga oluline. Lapsed õpivad paljuski jäljendades ning jälgides, kuidas vanemad kodus üksteist hoiavad, kuidas näidatakse välja oma tundeid ja puudutusi. See kõik on seotud seksuaalsusega.

Seega on seksuaalsus kodudes loomulik osa elust, mitte tabuteema. Kui laps ei saa õigel ajal vastuseid teda huvitavatele küsimustele, avalduvad lüngad seksuaalhariduses, mis võivad väljenduda seksuaalsuse ebaadekvaatses väljendamises, HIVi jt sugulisel teel levivate haiguste levikus ja ka emotsionaalse toe puudumises.

Ideaalis ongi vanema ülesanne olla ühelt poolt info andja – oluline on, et ta julgeks või tahaks rääkida lapsega seksuaalsuse arengust, olgu tegu väikelapse või teismelisega, või oskaks suunata lapse sinna, kust tuge saab – olgu selleks siis teine täiskasvanu, turvalised infomaterjalid internetis, nõustajad vms.

Tähtis on, et lapsevanem võimaldaks lapsele adekvaatse pildi ja laps ei jääks kasvama üksinda ega infot hankima ainult meediast või veelgi halvem, näiteks vägagi vabalt kättesaadavatest pornofilmidest.

Millises vanuses on õige aeg lapsega rääkida?

Sellisteks teemadeks peab valmis olema juba lapse sündides. Levinumaid müüte on vanemate hirm, et seksuaalsusega seotud teemadel kõnelemine võib last õhutada vahekorda astuma. See ei pea paika.

Erinevad uuringud näitavad, et õigeaegne informeerimine hoopis lükkab edasi esimest seksuaalvahekorda ja vähendab kaasnevat riskikäitumist.

Nagu öeldud, algab lapse seksuaalne areng siiski juba sünnihetkest ja teda huvitavad eri vanuses erinevad teemad. Näiteks kuni nelja-aastased lapsed õpivad alles tundma oma keha ja kehaosade nimetusi. Seega on selles vanuses kohane suguorganite õigete nimetuste õpetamine, et vältida teema tabuks muutumist. Kui see jutuajamine jääb pidamata, võib see lapse jaoks muutuda asjaks, millest ei tohi rääkida ega küsida.

Koolieelikutele ja esimeste klasside õpilastele vanuses viis kuni kaheksa aastat on mõistlik tutvustada seksuaalsusega seotud mõisteid. Nii võib selles vanuses kõne alla tulla ka HIV, aids ja sugulisel teel levivad haigused. Samuti võib selleks ajaks olla tekkinud hulk valearusaamu, mis nõuavad selgitustööd.

Millal on hea võimalus teema üles võtta?

Taaskord üsna sage küsimus ka meie koolitustel. Oluline on teada, et kõikidest seksuaalsusega seotud teemadest on tarvis rääkida enne, kui need tegelikkuses päevakorral on. St murdeea muutustest enne murdeiga, seksist enne esimest vahekorda jne. Kõige sobivam hetk vestluseks on, kui laps ise küsimuse esitab. Just siis, kui lapsel on huvi, on oluline talle ka vastus anda.

Oluline on avatus ja enesetäiendamine. Iseenda teadlikkust kasvatades ja ennast harides saab last paremini toetada. Kui laps saab seksuaalsuse teemadel vanematega avatult suhelda ning tuge õpetajatelt, tagab see lapsele turvalisema seksuaalkäitumise ja usalduslikuma suhte kogu eluks.