Tervislik toit kooli kaasa

Võileib. Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Siinkirjutaja kuulub põlvkonda, kus toidu kooli kaasa võtmine oli mitte ainult taunitav, vaid kohati lausa keelatud – õuna näriv jüts tõsteti pikema jututa klassiruumi ukse taha. Söödi hommikul kodus, lõunat koolisööklas ning õhtusööki jälle koduse söögilaua taga. Ajad on aga muutunud, kirjutab perenaine Kristel Kossar.

Kommet, et keegi tühja kõhuga kooli/tööle saadetaks, meie peres küll ei tuntud – pudruports ja võileib koos tee või piimakohviga oli reegel, millest pidas kinni iga pereliige.

Toidupakiga kõpsisin kooli alles keskkoolis, vahetusõpilasena välismaal, kaasas sealse pereema tehtud võileivad želeevorstiga, millest paistsid suured paprikalõigud – vili, mille suhtes päris kaua vastumeelsust tundsin ning pole vist siiani õieti usaldama õppinud. Võikudele lisandus aga igal hommikul värske puu- ja juurvili ning väike mahlapakk – ka siis, kui võileivad eriti ei isutanud, ei tulnud nälga tunda.

Kuigi tänapäeval on kombeks nii ja naa – kooli kaasa võib võtta nii oma toidupaki kui ka maksta toiduraha ning einestada koolisööklas või puhvetis – pooldan siiski kommet last mitte mingil juhul tühja kõhuga kooli saata.

Isegi siis, kui söögivahetund on juba hommikul 9–10 ajal, võiks midagi, olgu see või sepikuviil määrdejuustu, tomati ja tassi teega, kõhus olla. Teisalt aga, kui söögivahetund on vara, läheb kella 13–14ks juba kõht väga tühjaks – ent koolitunnid, trennid jms ei pruugi sugugi lõppenud olla.

Kõik algab harjumusest – kui perel on kombeks süüa hommikust, harjub ka laps maast-madalast hommikusööki, sealhulgas putrusid sööma. Seega tasuks suhteliselt varakult kinnistada pere söögikorrad – aeg, kui kõik rahulikult lauas istuvad ja einestavad. Samuti tasuks meeles pidada, et pelgalt koolilõuna ei saa olla lapse peamine toidukord, vaid et kodus peaks ootama maitsev ja tervislik õhtusöök pereringis.

Väiksed maitsvad ampsud

Ent mida siis lapsele kooli kaasa panna? Esmalt tuleks meenutada, et toidupakike või võileivakarp peab lapse kotti ära mahtuma ega tohi kujuneda lisakoorumuseks – teadagi tuleb õpilasel iga päev suurt hulka tarvikuid kaasas kanda.

Ka ei maksa lapsele ülearu palju kaasa anda – kolme suurt pirni ei jõua ta ära süüa ning halvimal juhul leiate koolikotist päeva lõpuks plekilised ja purukslitsutud puuviljad. Puu- ja juurvili peaks lapse päevases toidupakis aga kindlasti sisalduma – paar mandariini, peotäis viinamarju või üks väike õun, juurviljadest sobivad hästi väikesed, mahlased ja magusad ploomtomatid, beebiporgandid või kurgilõigud, juhul kui laps neid armastab.

Kindlasti tasuks vältida kergelt riknevaid juur- ja puuvilju, mida on paha käest süüa – näiteks koduaia vaarikad võivad olla küll ilusad ja head põõsa küljest söömiseks, kuid transporti nad eriti ei kannata. Joogiks tasub kaasa panna kodumaiseid smuutisid, väikeses pudelis koduaia õunamahla, marjamorssi või ka kodust jääteed – jahutatud piparmünditee meega on väärt janukustutaja.

Leidlik pakub tervislikku

Üldse võiks eelistada näkse, mida laps kiirelt ampsata saab – lusikat jm lauanõusid on tülikas kaasas kanda. Samuti tuleb meeles pidada, et lapse portsjon olgu väike ja mänguline (nt lõbusad kihilised vardad, kuhu on lükitud tomat, viinamari ja juust vms).

Üle päeva võib meediast lugeda, kuidas lapsed ja noored juurviljale kiirtoitu eelistavad, ning kui koolikohvikus sõõrikud ja muu kraam ladnalt käes ning harjumus seda süüa juba tekkinud, on seda hiljem raske, kui mitte võimatu murda.

Niisiis tuleb lapsevanemal olla leidlik ning proovida toidupakki mahutada nii maitsev kui ka tervislik – näiteks omavalmistatud kananakitsad suvikõrvitsaga, kodune grillvõileib sepiku ja peedikotletiga või siis ampsukoogid šokolaadi ja suvikõrvitsakeeksiga.

Testijateks kutsusin kaks piigat: Iris-Gertrud (10) ja Karita (9) otsustasid koolilapse pilgu ja maitsemeelega toidupakki kaeda. Loomulikult tuleb hakatuseks öelda, et keeksised šokoampsud said mõlemalt maksimumpunktid. «Kuidas kook on?» pärin Karitalt, kellel on naeratus näol, suu kooki täis ja pöial tunnustavalt püsti.

Grillvõileiva puhul sai otsustavaks mitte niivõrd maitse, kuivõrd teadmine – nimelt Karita, kes teatas, et tema peeti ei söö, pani võileiva kõrvale veel enne peedikotletini jõudmist (seega: targem on täiskasvanutel rääkida vähem), Iris-Gertrud pidas võileiba väga maitsvaks ja sama meelt olid ka täiskasvanud. Kõigi arvamus ühtis aga kananakitsate asjus – neid snäkke hindasid ühtviisi hääks nii lapsed kui ka vanemad.