Lahingusse nahavähi vastu elevandi, mitte hiirega

Foto: graafika: Silver Alt

Ohtlik nahavähk melanoom kimbutab heledanahalisi eestlasi üha sagedamini. Kas poleks tore, kui selle vähivormi vastu oleks vajadusel võimalik end vaktsineerida?

Liigne päevitamine ja solaariumikülastamine võib eestlasele anda küll lõunamaiselt tõmmu jume, kuid lisaks sellele ka ohtliku rakukahjustuse. Halva õnne korral ähvardab see areneda melanoomiks – nahavähi tüübiks, mis moodustab vaid kümnendiku nahavähkidest, kuid on agressiivne ja pahaloomuline.

Melanoomi tekkel on määrav roll ultraviolettkiirgusel, mis kahjustab naha pigmendirakkude DNAd. Onkoloogide hinnangul kasvab melanoomi esinemissagedus Eestis 5–7 protsendi võrra aastas, ohustatud eagrupiks loetakse inimesi vanuses 20–59 eluaastat, kusjuures maksimumrisk on 30-aastastel.

«Melanoom on tõsine probleem, seda nimetatakse vaikselt isegi juba epideemiliseks,» tõdeb Tallinnas tegutseva Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskuse (Vähi-TAK) teadur ja Tallinna Tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudi molekulaar­diagnostika õppetooli juhataja professor Lilian Järvekülg. «Melanoomivastast vaktsiini aga veel ei ole.»

Vaktsiinist võiks kasu olla näiteks juhul, kui inimesel on melanoom kord juba opereeritud ning teda ähvardab vähi naasmine uute metastaasidena. Nende inimeste puhul aga, kelle perekondlik taust viitab pärilikule melanoomiriskile, võiks kõne alla tulla isegi ennetav vaktsineerimine – kui seesugune vaktsiin eksisteeriks.

Selgub, et TTÜ loodusteaduste maja katuse all töötava Vähi-TAKi laborites on vaktsiinikandidaat tegelikult olemas. Tõsi, esialgu on seda katsetatud vaid hiirtel, kuid katsed on olnud edukad.

Mõne kuu eest analüüsisid teadlased hiiri, kes olid melanoomiga nakatatud ja seejärel vaktsineeritud. Vaktsiin pani hiirte immuunsüsteemi melanoomi vastu tõhusalt võitlema.

«Kui süstisime hiiri oma vaktsiiniga, siis hakkas nende melanoom silmaga nähtavalt taandarenema ja väiksemaks muutuma,» kirjeldab Vähi-TAKi ja TTÜ immunoloog Sirje Rüütel-Boudinot.

Ent kuidas eestlaste loodud vaktsiinikandidaat töötab? Nagu mitme teise Vähi-TAKi projekti puhul, nii sai ka kõnealusel juhul määravaks eri uuringusuundade sünergia, eeskätt taimeviiruste uurija Lilian Järvekülje ning immunoloog Sirje Rüütel-Boudinot’ viljakas koostöö. Nimelt haarati kinni ideest kasutada ühe taimeviiruse A «tühja kesta» ehk valgulist partiklit ilma viiruse pärilikkuskoodita.

Seda kesta pruugivad teadlased otsekui kosmoseraketti kasuliku lasti saatmiseks vähihaigesse organismi – ning selleks lastiks on aminohapete kombinatsioon, mis imiteerib vähiks muutunud melanotsüüdi pinnal leiduvaid vähile tunnuslikke valke.

Nõnda organismi saadetud «rakett» kutsubki esile immuunsüsteemi vastulöögi tapjarakkude näol, mis tabab aga juba reaalset melanoomi.

«Melanoom tekib seetõttu, et mingil põhjusel ei suuda organism enam avastada muteerunud rakke,» selgitab Rüütel-Boudinot. «Meie süsteem tutvustab immuunsüsteemile melanoomi uuesti, muudab melanoomi uuesti nähtavaks.»

Kuid mõnede taimeviiruse kasutamisel on veel üks suur eelis. Nimelt on see viirus üsna pika «kerega» ja nii mahub tema lastiruumi kuni 2000 kasulikku aminohapete kombinatsiooni, mis kõik püüavad immuunsüsteemis häiret esile kutsuda.

«Immuunsüsteem on kogu aeg valvel, tema ülesanne on reageerida kõigele, mis on teistsugune kui ette nähtud,» ütleb Lilian Järvekülg. «Küsimus on vaid selles, kas mööda veresooni jookseb hiireke või elevant. Hiirekest võib immuunsüsteem mitte tähele panna, elevanti aga on raske mitte märgata.»