Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Hooldusravikliinik vaevleb rahapuuduses

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Sirje Niitra
Copy
Haabersti hoolduravikliiniku avamine.
Haabersti hoolduravikliiniku avamine. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Võimalik, et tänavu juunis avatud uus moodne Haabersti hooldusravikliinik ei saa täismahus töötada poolt aastatki, sest haigekassa ei taga kliinikule taotletud raviraha, kirjutab ajaleht Pealinn.

«Augusti alguses teatas haigekassa Harju osakond, et meie haigla ei saa raha, mida olime märtsis haigekassalt taotlenud,» märkis Lääne-Tallinna keskhaigla juht Imbi Moks. «Kui haigla lisalepingut ei saa, paneme hooldusravikliiniku kinni ja saadame personali palgata puhkusele.»

Kuuldavasti sõlmis haigekassa hooldusravilepingu Lääne-Tallinna keskhaigla asemel hoopis erakätes oleva Hiiu hooldushaiglaga. Seni on haigekassa protseduurireeglid näinud ette, et esmalt peetakse haiglate võimekuse osas läbirääkimisi haiglavõrgu arengukava haiglatega, kuhu kuulub ka Lääne-Tallinna keskhaigla, ning esimene valik peaks tehtama nende hulgast. Alles siis kuulutab haigekassa vajadusel välja valiku erasüsteemidele.

Tänavu 1. juunil avatud Haabersti hooldusravikliinikus on kogu aeg täidetud kõik 63 voodikohta, kahe ja poole kuu jooksul on siin ravi saanud umbes 270 inimest.

Väga suur osa hooldusravikliiniku patsientidest on lamavad haiged ja see näitab, et hooldusravikliinikute patsientide hooldus- ja õendusravi vajadus on muutunud aasta-aastalt tähtsamaks.

Kas need inimesed ennast kodus ei saa ravida? Kliiniku juhataja Mark Levin: «Just nüüdsama tuli meile haiglast mammike – tal oli insult ja pärast seda on ta praktiliselt lamaja haige. Tal ei ole siia ilma kedagi jäänud, mitte ühtegi sugulast, ja tuttavad on ka juba surnud. Kes peaks teda põetama? Ja kui vanainimesel olekski hoolitsevad sugulased, siis nemadki ei saa alati raske haige põetamisega hakkama.»

Teine näide: «Tuli üks naine oma emakest hooldusravi järjekorda panema,» räägib Levin. «Ema oli 93-aastane, tütar 72, ise samamoodi haige. Ütles, et rohkem ei suuda, kukub varsti kokku.»

Inimesi, keda aktiivravi aidata ei saa, kuid kelle kodus põetamine on mõeldamatu, on Levini sõnul küll ja küll. «Meil on eraldi palatis üks mees, kellel oli silma taga kasvaja, see eemaldati, aga nüüd on tal silma asemel kolju sees rusikasuurune mädane auk. Meil lamab ka noormees, kes pärast õnnetust on vegetatiivses seisundis»

Need ei ole kenad ega lihtsad juhtumid. «Aga nad kõik on ju inimesed! Me peame neid aitama nii palju, kui saame,» leiab Levin.

Tagasi üles