Urmas Siigur: streigiplaan ei ole klaver põõsas

Urmas Siigur. Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguri sõnul pole streigiplaan klaver põõsas, sest probleemid tervishoiu rahastamisega on sama vanad kui Eesti riik.

«Aga eks tervishoid ole sama rikas või vaene kui kogu riik. Tuleb tunnistada, et personali voolavus on viimasel aastal-paaril tuntavalt suurenenud, ennekõike õdede osas. Kliinikum ei tunneta seda probleemi veel väga valulikult, kuna pealevool Tartu Tervishoiu Kõrgkooli näol on piltlikult öeldes nurga taga,» rääkis Siigur.

Hetkel otsitakse kliinikumi ligi 1200 õe ametikohast täidet vähem kui kümnele, mis näitab Siiguri sõnul, justkui suurt muret pole. Samas, tõeliselt kvalifitseeritud kogemustega õeks saadakse aastatepikkuse tööga, lahkuma kipuvad aga enamasti just väga kõrgelt kvalifitseeritud.

Lugu arstidega pole palju roosilisem. «Kuigi, taas formaalselt, võime öelda, et hetkel pole ühtegi vaba kohta, siis mitmelgi erialal võtaks väljaõppinud spetsialisti avasüli tööle.  Arst küpseb aga spetsialistiks pikalt ning kui tudeng peale residentuuri lõpetamist välismaale tööle asub, siis järgmine nullist alustaja tuleb lavale minimaalselt kümne aasta pärast,» selgitas kliinikumi juht.

Arstkonna demograafiline struktuur kaldub üha enam eakamasse poolde ja tekkivat lünka saab olema väga raske täita. Teisalt ei ole suurhaigla Siiguri sõnul kindlasti mitte kogu süsteemi peegel. «Tean üldhaiglat, kus arstide ametikohtadest on n-ö omadega ehk põhikoormusega täidetud vaid veerand, ülejäänut täidavad gastrolöörid, kes tulevad, teevad oma valve ja lähevad edasi.»

Palk on kindlasti üks olulisemaid motivaatoreid. Kliinikumi arsti keskmine brutopalk oli 2011. aastal 2148 ning õel 955 eurot kuus. Võrreldes eesti keskmisega pole need näitajad pahad. Samas, võrreldes põhipalgamääraga (kliinikumi arst-õppejõud 1278 ja esimese kvalifikatsiooniastmega õde 677 eurot kuus) on ka näha, et need keskmised pole tulnud mitte lihtsalt, vaid läbi täiendava töökoormuse, mistõttu võib ka nurinat mõista.

«Nii kodumaised (Praxis, riigikontroll) kui rahvusvahelised (WHO) prohvetid on korduvalt analüüsinud Eesti tervishoiu rahastamist ja selle jätkusuutlikkust ning tulem on ühene. Kuigi meil on üks maailma efektiivsematest süsteemidest, ei ole see senisel kursil pikalt jätkusuutlik ning tulubaasi tuleb laiendada. Mil moel, on kindlasti poliitikute asi otsustada,» tõdes haiglajuht.

Tänane reaalsus on tema sõnul see, et hinnanguliselt on kesk- ja piirkondlikel haiglatel «riiulil» esimese poolaasta töö eest arveid ligi 10 miljoni euro eest enam kui haigekassal selleks raha. «Need arved ei ole sinna tekkinud mitte ajendatuna sotsialistliku võistluse ideest, vaid haigete ravist, keda sellest ravietapist enamasti kuskile edasi saata ei ole,» slgitas Siigur.

Ta lisas, et haiglavõrk tuleb korrastada. «Probleemid on vägagi sarnased koolivõrguga ja kindlasti ei ole haiglavõrgu arengukava elluviimine kuldvõtmeke kõikide murede murdmiseks, kuid selle edasilükkamine ei tee ka asju kindlasti paremaks.»