/nginx/o/2012/09/04/1300934t1h8811.jpg)
Amblüoopia ehk laisa silma sündroom on arstide sõnul tõsisem probleem, kui selle rahvasuus tuntud väljendi järgi aimata võiks.
Laisk silm vajab regulaarset trenni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Tallinna keskhaigla silmaarsti Mari Levini sõnul ei ole amblüoopia pelgalt sündroom, vaid haigus. Rahvastikust on seda kuni neljal protsendil, mis on tema hinnangul väga suur protsent.
Sisuliselt tähendab amblüoopia, et inimene kasutab vaid ühte silma ja aju «unustab» nii teise silma olemasolu. Kuna üks silm saadab ajju terava ja teine häguse pildi, siis kasutab aju ainult teravat pilti. Kõige lihtsamalt annab laisast silmast märku see, et silmad ei tee koostööd.
«Kahe silma koostöö annab inimesele sügavustaju ja ruumilise nägemise – seda kõike ei ole siis, kui üks ei tööta,» selgitas Levin.
Näiteks ei näe laisa silmaga inimesed seetõttu ka 3D-filmide ruumilisi efekte, raskematel juhtudel ei saa professionaalse autojuhi luba ja raske on mängida näiteks tennist.
Võib end kõõrdi keerata
Kristil on sünnist saati mõlemad silmad eri suunas vaadanud. Kaheaastaselt olid tal juba tugevad prillid ja nägemine vilets. Üheksa-aastaselt oli tal esimene silmaoperatsioon, millega sai tema nägemine korda, kuid kerge kõõrdsilmsus jäi alles.
Teismeeas tehti talle enda soovil veel kaks operatsiooni, mille käigus pingutati silmalihaseid ja mis olid esteetilistel kaalutlustel. Nüüd, täiskasvanueas, on tema silmaprobleem vaevumärgatav ja igapäevaelus teda palju ei häiri.
«Aga ma vaatan ikkagi kas ühe või teise silmaga, mitte korraga. Üks on kaugemale vaatamiseks, teine lähemale,» rääkis Kristi. «Seetõttu on mul ruumiga oma suhe. Näiteks mulle ei meeldi treppidest alla käia, kuna mul ei ole eriti sügavustaju.»
Arstide sõnul võib laisk silm ennast kõõrdi keerata, aga ei pruugi.
«Näiteks kui selle silmaga ei ole enam üldse vaadatud, siis see võib kõõrdi minna, aga leebe variandi puhul ei pruugi,» rääkis Silmalaseri silmaarst Kai Noor.
«Vanemad sageli avastavadki lapsel sündroomi nii, et laps loeb ja üks silm jookseb järsku teisele poole. Kui on näha, et üks silm kohati ära väsib, siis on õige aeg seda silmaarstile näidata,» lisas ta.
Silmaarstide sõnul ongi kõige olulisem amblüoopia varajane avastamine. 99 protsendil juhtudest on tegemist kaasasündinud haigusega, mida on enne kooliiga võimalik tõhusalt välja ravida.
«Probleem on selles, et meil ei toimu praegu regulaarset laste nägemise kontrolli,» rääkis Levin. «Silmad arenevad seitsmenda–kaheksanda eluaastani ja pärast seda on kõik juba üsna lõplik.»
Levin juhendab praegu ka magistritööd, milles uuritakse laste silmade kontrollimise tavasid Eesti perearstikeskustes. Siiani on kõige levinum laste nägemise põhjalik kontroll enne kooli, kuid silmaarstide sõnul peaks näiteks laisa silma õigeaegseks avastamiseks seda tegema regulaarselt ja juba kolmanda eluaasta paiku.
Käimas kliiniline uuring
Eestis on käimas ka täiskasvanute laisa silma kliiniline uuring, kus Kai Noore Silmakabinetis püütakse leida võimalusi täiskasvanud inimeste refraktsioonihäirest ehk ebavõrdsest fookusest või kõõrdsilmsusest tingitud laisa silma aktiivsuse tõstmiseks.
Sarnaseid uuringuid on läbi viidud ka mujal maailmas, kuid Noore sõnul on väga häid tulemusi saadud siiski vaid väikelaste puhul, kelle jaoks on levinuim ravimeetod iga päev tunniks ajaks hea silma kinni katmine ja nii laisa silma tegutsema sundimine.
«Inglismaal on kasutatud näiteks arvutiprogrammi, kus peab kaks–kolm korda nädalas hea silma kinni katma ja halva silmaga arvutiprogrammis midagi tegema ja mängima,» rääkis ta. «Soomes on olnud uuringuid, kus kasutatakse arvutiprogrammi ja antidepressante koos.»
Noore sõnul on sellisel moel võimalik saada kergematel juhtudel nägemist tabelis paari rea võrra paremaks, aga kui tabelist ei näe alguses halva silmaga isegi esimest rida, siis ei ole väga head tulemust oodata ka nende uute ravimeetoditega.