/nginx/o/2010/03/11/329933t1h2a53.jpg)
Eesti paistab silma suitsiidide arvu stabiilse tugeva langusega: erakordselt suur suitsiidikordaja – 41 suitsiidi 100 000 elaniku kohta 1994. aastal - on 2011. aastaks langenud 14-le.
Suitsiidide arv on tugevas languses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suitsidoloog Airi Värniku sõnutsi on suitsiid sotsiaalpoliitilise olukorra peegeldus, seega poliitika aines, kuna suitsiidide tase näitab, kas elu hinnatakse elamisvääriliseks, kas abi suitsiidikalduvusega inimesele on piisav, kes moodustavad riskigrupi ja millised on ühiskonna valupunktid.
«Tänapäevase humanistliku arusaama kohaselt areneb suitsiidikalduvus inimese päriliku ja isiksusliku eelsoodumuse pinnal, kui elusündmused ja keskkonnamõjud selleks tõuke annavad,» lausus Värnik. Selle kontseptsiooni kohaselt on suitsiidikalduvust võimalik ennetada, surmasoovist jagu saada, kui surm ennatlikult tundub olevat parim lahendus, inimest suitsiidikatse järgselt elule tagasi aidata ja leevendada lähedaste kannatusi, kui tragöödia on aset leidnud.