Kuidas teatada inimesele raskest haigusest

Kiiritusravi. Foto: Liis Treimann

Tõenäoliselt peagi surmaga lõppeva haiguse diagnoosi teatamine ja teadasaamine on ühtviisi raske nii haigele kui ka arstile.

Toimetusse kirjutas murest murtud Silja, kes oli hiljuti oma isa matnud. Nüüd pärib leinav tütar, kas poleks saanud teisiti.

«Minu isaga juhtus nii, et arst teatas talle otse, et tal on kasvaja ja operatsiooni ei tehta. Õnneks ei kasutanud arst sõna «vähk». Loomulikult sai isa aru, millega tegu, ning kaotas šoki ja ehmatuse tõttu kontaktivõime,» meenutas naine.

«Meil läks mitu päeva, enne kui suutsime isa enam-vähem normaalsesse seisundisse tuua. Isa muudkui korrutas: «Aga nad ju ütlesid, et nad ei hakka opereerima»,» lisas ta.

Silja on koos oma õega juhtunule palju tagasi mõelnud ja leidnud, et on üks asi, kas teatada vähidiagnoosi 40–50-aastasele inimesele, kel on lootust terveneda ja ravi võimalik, või 85-aastasele, kel on jäänud elada vaid paar nädalat ja mingit ravi pole plaaniski.

Šokk või kergendus

«Mõtlengi, et kas sel juhul ei peaks ikkagi enne lähedastega nõu pidama, kuidas, mida ja millal öelda. Ma ei saa aru, kuidas selline otsene teadaandmine, et opereerima ei hakata, peaks surevale patsiendile kasuks olema. Milleks inimest hirmutada? Et ta hakkaks õudusega ootama, millal algavad valud, millal läheb jubedamaks, millal tuleb surm ja kuidas tuleb?» rääkis leinav tütar.

Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja professor Hele Everaus leidis, et eelneva puhul on tegemist väga kurva looga, sest surma eel pidi inimene emotsionaalselt selliseid raskusi üle elama.

«Üks on selge: kui inimesel on haigus, siis tuleb talle selgitada nii palju, kui haige soovib. Muidugi tuleb arvestada patsiendi seisundi, vanuse ja isikuomadustega – nii palju, kui seda on õnnestunud hinnata,» lausus ta.

«Kindlasti ei saa jätta patsiendile muljet, et midagi enam ei tehta. Operatsioon pole ju ainus ravi. Siin ilmselt mängib rolli arstikunst ehk kuidas väga raskes olukorras haiget vaatamata kõigele siiski viimastel elupäevadel toetada nii palju kui võimalik – hea sõna, aga ka leevendavate ravimitega,» lausus Everaus.

Ida-Tallinna keskhaigla onkoloogiakeskuse kliiniline psühholoog Ene Raudla, kes töötab vähihaigetega, on teemaga hästi kursis. Ta teadis rääkida, et mõnele patsiendile on raskest tõvest teadasaamine isegi kergendus, sest haige on juba pikemat aega oma tervisehädadega tegelnud, kuid need ei möödunud ei ühe ega teise raviga.

Kuuldes, et tal on vähkkasvaja, on mõni inimene tundnud isegi kergendust, sest siis saab ta vähemalt teada, mida ravida, ja nii tekib lootus saada leevendust oma vaevustele. Hiljem ravi käigus võivad need patsiendid hakata otsima süüdlasi, et miks ei jõutud diagnoosini varem. Süüdi ei ole aga keegi.

Hoopis teine lugu on, kui end täiesti tervena tundnud inimene saab tervisekontrolli tulemusel teada, et tal on vähkkasvaja, siis võib see šokeeriv olla. Paljudel juhtudel vajavad inimesed siis aega, et kriisist välja tulla.

Kedagi ei saa selles protsessis tagant kiirustada. On oluline, et arst oskab kriisi ära tunda ja mõistab, et see on psüühika kaitsereaktsioon.

Lootus ei kao

Probleemi teeb raskemaks, kui samal ajal haigusest teadasaamisega on inimene mõnes teises elukriisis. Siis vajab ravi ja abi nii keha kui ka hing. Patsient ei peaks siis piinlikkust tundma, et küsida abi psühholoogilt.

«Inimesel on õigus teada ja mitte teada tõde oma haiguse kohta. Oleneb, kui palju infot inimene ise on valmis vastu võtma ja millises staadiumis tema haiguse areng parasjagu on,» rääkis Raudla.

Pärast vähidiagnoosist teadasaamist võivad patsiendid sageli nutta. «Nad leinavad oma võimalikku surma ja kaotatud tunnet, et elavad igavesti. Nad leinavad tervise kaotust ja kujutluse kadumist endast kui elujõulisest ja tugevast inimesest. Selline lein on normaalne reaktsioon,» selgitas kliiniline psühholoog.

«Tunnete endas hoidmine ja iga hinna eest vapper olemise sisendus ei tarvitse alati julgust näidata. Julgust näitab see, kui haige lubab endal olla just selline inimene, nagu ta on. Iseendale tõe tunnistamine vabastab varjatud pingetest ja nii saab ta ise oma raviprotsessile kaasa aidata,» lisas ta.

Vähi areng on eri inimeste puhul väga erinev, siin ei saa keegi midagi garanteerida. Vähi peamine karakteristik on isegi tänapäeval määramatus. Seega on ebakindlus alati olemas, kuid sellesse tuleks suhtuda lootusega.

On võimalik, et terveks saamise lootus täitub. Eriti siis, kui vähk leiti algstaadiumis. Kuid ilma lootuseta on inimene lihtsalt lootusetu ja siis on ka paranemine raskem.

Raudla tõi näite, kuidas üks patsient oli kategooriliselt vastu arsti pakutud ravile, arvates, et nagunii ta sureb. Pika vestluse tulemusena leidis patsient, et tal pole midagi kaotada ja nõustus raviga. Raviprotsessi ajal hakkas patsient uurima oma suguvõsa ajalugu ja keskendus sellele tõsiselt. Ise ütles ta seejuures, et «haigus elab oma elu, mina oma, me saame omavahel hästi läbi».

Mõned patsiendid on hakanud maalimisega tegelema, teised memuaare kirjutama, kolmandad aktiivselt tegutsema kodanikuühendustes jne.

«Oluline on anda vähipatsiendile mõistlikke lootusi. Surm on meie kõigi jaoks vältimatu. Kui patsient suudab surma võimalusele avatult mõelda, siis tegelikult see suhtumine vabastab tema energia edasielamiseks,» leidis Raudla.