/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2012/09/18/1326456t1h8df5.jpg)
Sotsiaalministeeriumi kinnitusel lähtutakse Eestis puude defineerimisel samasugust lähenemist nagu paljudes teistes riikides ning selle kohaselt on puue ajas muutuv mõiste.
Ministeerium: puue on ajas muutuv mõiste
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Puude defineerimisel kasutatakse isiku elukeskkonda arvestavat sotsiaalset lähenemist mitte ainult Eestis, vaid veel paljudes riikides. Sellist lähenemist kasutab ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon,» rääkis sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist Marina Runno.
Ta lisas, et selle konventsiooni kohaselt on puue ajas muutuv mõiste ja «vaegustega isikute ning suhtumuslike ja keskkondlike takistuste vastasmõju tagajärg, mis takistab nende isikute täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel». Nii võetaksegi puude määramisel arvesse ka teisi isiku toimetulekut mõjutavaid aspekte, mitte ainult tervisekahjustuse ulatust.
Võimalike rehabilitatsiooni teenuse taotlejate arv on Eestis ligi 130 000 inimest, reaalselt taotleb teenust 20 000 inimest aastas. «Erinevate küsitluste ja uuringute põhjal saab tõdeda, et paljud puudega inimesed ei vaja hoolekande mõistes rehabilitatsiooniteenust, sageli vajatakse tervishoiuteenuse raames raviteenust, lisaks tugi- ja hooldusteenust ja muid toetavaid teenuseid kohaliku omavalitsuse või töötukassa poolt,» selgitas Runno.
Ametnik lisas, et uue regulatsiooni sisseviimisega püütakse inimesi sihitada õigele abistavale teenusele, mis omakorda eeldab nende toetavate teenuste paremat kättesaadavust.
«Rehabilitatsiooniteenuse efektiivsust saame mõõta lähtuvalt selle teenuse eesmärgist, mis väljendub kliendi toimetuleku muutuses, näiteks kompenseerivate oskuste omandamises, puudest tuleneva toimetulekupiiranguga kohanemises jne,» rääkis ministeeriumi esindaja.
Eilses Postimehes ilmunud Tiina Kangro artiklis toodud näide kaitseväelaste edukast rehabiliteerimisest viitabki Runno sõnul toimetuleku piiranguga hakkama saamisele, seda siis kompenseerivate abivahendite abil.
Kolmandik rahast kulub plaanide vormistamisele
Eestis rehabilitatsiooniks ette nähtud 5,5 miljonist aastas kulub ligi kolmandik ehk 1,7 miljonit rehabilitatsiooniplaanide koostamiseks. Sotsiaalministeeriumi esindaja sõnul ongi rehabilitatsiooniplaani koostamine esimene etapp, mille ajal inimest nõustatakse, juhendatakse, kaardistatakse abistamist vajavad takistused ja probleemid ning sellele vastavalt planeeritakse tegevuskava. Sageli osutatakse paralleelselt tegevuskava koostamisega juba ka vajalikke teenuseid.
«Rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava ei ole eraldiseisev dokumendi vormistamine vaid ongi osa rehabilitatsioonist,» selgitas Runno. Talisas, et uue regulatsiooniga muudetakse tegevuste planeerimine paindlikumaks, tagades tegevustele suuremat ressurssi.