Täna Tallinnas toimunud projekti «Toetav ja turvaline keskkond mäluhäiretega inimestele» konverentsil tõdeti, et ühiskonnas valitseb mäluga seotud probleemide osas teadmatus, mistõttu ei otsita õigel ajal abi ning lüheneb täisväärtuslikult elatud elu.
Diagnoosimata mäluhäired lühendavad täisväärtuslikku elu
Mäluhäired ei ole sugugi ainult eakama elanikkonna probleem, kuigi seda sageli arvatakse. Mäluga võib raskusi olla ka tööealisel inimesel. Suureks probleemiks on asjaolu, et mäluhäireid reeglina ei diagnoosita, vaid pannakse kas depressiooni või ealiste iseärasuste süüks. See aga tähendab, et inimesele ei määrata ka õiget ravi ning ta ei saa toetavaid teenuseid, mis võiks olukorda nii inimese enda kui ka tema lähedaste jaoks märgatavalt kergendada. Veelgi enam, üldise teadmatuse tõttu ei osata ka mäluhäireid ennetada, kuigi see on mingil määral võimalik.
Projekti Eesti-poolse partneri, Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö ja täiendusõppe osakonna juhataja Maiu Kauberi sõnul on oluline sotsiaaltöötajate teadlikkuse tõstmine – sageli avalduvad mäluhäired toimetulekuraskustes, millega jõutakse enne arsti just sotsiaaltöötaja juurde.
Uurimuse «Sotsiaaltöötajate teadlikkus mäluhäiretest» oluliseks järelduseks on vajadus sotsiaaltöötajate haridustaseme tõstmise järele: nendest, kellel on omandatud erialane haridus, tunneb ära ja suudab toetada mäluhäiretega inimesi 60 protsenti, kuid nendest, kellel sotsiaaltööalane koolitus puudub, ainult 15 protsenti. Uurimuse tulemuste baasil valmib koolitusprogramm sotsiaaltöötajatele.
Projekti lõpuks valmib käsiraamat mäluhäiretega inimeste omastele, kus antakse praktilisi näpunäiteid, kuidas muutunud olukorraga toime tulla. Samuti koostatakse aasta lõpuks sotsiaalministeeriumile ja riigikogu sotsiaalkomisjonile ettepanekud, kuidas oleks ühiskonnas võimalik mäluhäiretest tingitud probleeme leevendada.