Senistest võimsaim geeniuuring leidis mitukümmend uut diabeediga seotud geenivarianti.
Võimsas geeniuuringus said selgemaks diabeedi pärilikkuse põhjused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suur rahvusvaheline veres glükoositaseme ja insuliiniga seotud geenivariantide uurimiseks kokku kutsutud konsortsium MAGIC (Meta-Analyses of Glucose and Insulin-related traits Consortium), milles osalesid ka Eesti Geenivaramu teadlased, leidis inimgenoomist 38 uut piirkonda, mis on seotud insuliini ja veresuhkru taseme regulatsiooniga, kirjutas teadusuudiste portaal Novaator.
Seega on nüüdseks teada 53 piirkonda, mis neid kaht näitajat reguleerivad. Rohkem kui pooled neist on seotud teist tüüpi diabeediga, mida tuntakse ka täiskasvanuea diabeedina.
Teist tüüpi diabeet moodustab kõigist diabeedijuhtudest umbes 85 protsenti. Haigus on suures osas pärilik. Haigestuvad tihti ülekaalus inimesed juba täiskasvanuea keskel, tihti on haigetel kõhupiirkonda kogunenud rasv. Haigus kujuneb aeglaselt välja aastate jooksul. Raviks soovitatakse organismi enda insuliini toime tõhustamist kehakaalu alandamise ja liikumise abil.
Esimeses uuringus vaadeldi ligi 133 000 inimese andmeid, kasutades selleks uudset geenikiibitehnoloogiat Metabochip. Teine uuring vaatles 35 000 diabeedihaiget, võrdluseks oli lisaks kaasatud 115 000 terve inimese andmed. Mõlemad uuringud ilmusid ajakirjas Nature Genetics.
Eesti Geenivaramu teadur Tõnu Esko sõnul on sellele uudsele kiibile koondatud kõik varasematest kogu genoomi haaranud assotsiatsiooniuuringutest teadaolevad geenivariandid, millel on leitud mõju inimese ainevahetusele või südamele ja veresoonkonnale. Selline uuring on võrreldav täpsuslaskmisega, kus kogu genoomist on välja sõelutud juba teadaolevad variandid, mida siis suures uuringus üle kontrollitakse. Teadlased väidavad, et selline uuring on varemtehtutest umbes sada korda võimsam.
Kui varasemalt oli kinnitusanalüüsidesse kaasata tehnilistel põhjustel kuni 40 järjestusvarianti, siis selle geenikiibi puhul on võimalik statistiliselt üle kontrollida kuni 200 000 erinevat üksiku nukleotiidi polümorfismi. Need on muutused, kus mingil põhjusel on DNA-järjestuses üks nukleotiid on vahetunud teisega, ehk tähestikus on ühe tähe asemel teine.
Konsortsium alustas tööd esmalt sellega, et tehti kindlaks 23 piirkonda genoomis, mis osalevad veres glükoositaseme regulatsioonis. Kuid siis polnud võimalik teha paralleelselt nö lubavate piirkondade jaoks lisakontrolli, millele oleks lisatud ka paljudes teistes uuringutes lubavana näinud geenivariantide kontrollimine.
Uudse geenikiibi abil leitud 38 geenivariandi puhul on neid, mis reguleerivad veres glükoositaset, seda, kui kõrge on veresuhkru tase tühja kõhuga, samuti insuliinitaset ning veresuhkru taset vahetult pärast sööki.
Siit uuringust on võimalik ka edasi minna geenivariantidega, mis justkui on osutunud lubavaks, kuid mis vajavad veel täiendavat kontrolli. Kõigil neil võib olla diabeedi puhul mängida oma roll, mis lõpuks viib haiguse väljakujunemiseni.
Tõnu Esko sõnul võimaldab diabeediriski geenide täpsem tundmine juba lähitulevikus anda riskiga seotud geenivariante kandvatele inimestele soovitusi jälgimaks oma elustiili, toitumist ja liikumisharjumusi, sest geenivariandid on ainult risk, haiguse käivitavad tihtipeale inimese elustiiliharjumused.