Neurokirurg: seljavalu pole veel halvatus

Tartu Ülikooli kliinikumi närvikliiniku arst-õppejõu Ando Vaheri sõnul kuulub seljavalu arsti külastamise viie enam levinud põhjuse hulka. Foto: Kristjan Teedema

Neurokirurg Ando Vaheri sõnul kuulutatakse kroonilise seljavaluga patsiendid Eestis liiga kergekäeliselt töövõimetuks.
 

Ando Vaher, olete öelnud, et seljavalu sagedus pole tõusnud, kuid samas on tõendatud, et järsku on tõusnud kroonilise puude ja töövõimetuspäevade vajadus alaseljavalu tõttu. Miks on see nõnda?

Inimene on alati tundnud seljavalu, see ei ole läbi ajaloo muutunud, muutunud on meie arusaamad ja sümptomite käsitlus. Arstkond on koolitatud mõtlema biomehaaniliselt, levinud on n-ö välistamismeditsiin ning seljavalu kui selline ei ole ühegi konkreetse meditsiinieriala probleem.

Kroonilise seljavaluga haigetele ei ole Eestis praegu tõenduspõhist ravi. Küsimus on, kuidas kutsuda ellu multidistsiplinaarne biopsühhosotsiaalne ravi.

Mis on välistamismeditsiin?

Välistamine tähendab seda, kui spetsialist ei saa patsienti aidata. Eriarst tunneb hästi haigusi oma eriala piires ja kui patsiendi probleem arsti pädevusalast väljub, saadab ta haige tagasi perearsti juurde. Nii käivadki haiged edasi-tagasi ühe tohtri juurest teise juurde ning lõpuks jääb patsient oma hädas perearstiga kahekesi.

Kui perearst temaga midagi peale ei oska hakata, siis ongi kõige lihtsam määrata puue. Seda eriti, kui mõned patsiendid elavad kroonilise valu korral liialt haigusesse sisse ja hakkavad kohe kompensatsiooni taotlema või avaldavad soovi puude saamiseks. Enamasti pole see vajalik.

Miks on seljavalu põhjust nii keeruline välja selgitada?

Biomeditsiiniline mudel töötab hästi vaid lülisamba kõveruste, põletikuliste haiguste, kasvajate ja traumade korral. Juhul kui on alust kahtlustada nimetatud haigusi ja kujunduuringud toetavad seda, ei olegi see nii keeruline. Kuid enamikul puhkudel ei ole just ägeda ja kroonilise mittespetsiifilise alaseljavalu puhul seda kujunduuringul näha, kuna selle haiguse põhjus ei peitu lülisambas.

Nimelt nende haigetega tegelevad küll paljud arstid, kuid abi nad enamasti ei saa. See on n-ö välistamisdiagnoos. Ei ole kedagi, kes võiks öelda, et krooniline mittespetsiifiline seljavalu on ortopeediline, reumaatiline või neuroloogiline probleem. Seega ei ole eraldi arsti, kes neid haigeid raviks.

Kuidas aitaks tõenduspõhise ravi ellukutsumine Eestis parema lahenduseni jõuda?

See eelkõige tähendab, et haigega tegeleks terve meeskond spetsialiste, kuhu kuuluvad seljakirurg, füsioterapeut, kognitiiv-käitumisterapeut, valuraviarst, toitumisspetsialist ja töötervishoiu-tööergonoomika spetsialist, kes oleksid kroonilise seljavaluga haigete ravimisel koondunud ühtseks grupiks spetsiaalsetesse keskustesse.

Krooniline seljavalu on pigem funktsioonihäire, mille puhul mängib väga suurt rolli patsiendi psühhosotsiaalne taust. Psühhosotsiaalsed tegurid suurendavad haiguse krooniliseks muutumise riski, kuid kuna keskmine seljavaluhaige konsultatsioon kestab mõne minuti, on nii lühikese aja jooksul neid tegureid peaaegu võimatu hinnata.

Teisisõnu soodustavad haiguse krooniliseks muutumist haige teadmatus, hirm haiguse ees, probleemid töökohal või perekonnas, depressioon, negatiivne ellusuhtumine või sotsiaalne võõrandumine jne.

Tõenduspõhine ravi aitaks eelkõige neid haigeid, kes on valmis oma tervisesse ise panustama ja aitaks ka kinnistunud biomehaanilist mõtlemist vähendada nii arstkonna kui ka patsientide hulgas.

Mitu sellist keskust võiks olla?

Eestis kaks keskust suuremates linnades. Selline lahendus aitaks kindlasti vähendada haigete ringlemist, puuet ja kulusid seljavaluga patsientidele.

Kus Euroopas tegutsevad sellised keskused?

Eesrindlikumad ravirakendajad on kindlasti Soome ja Suurbritannia, kelle jälgedes võiksime meiegi astuda.

Kas see teema on ka laiemat kõlapinda leidnud?

Olen paari huvilisega maha istunud ja arutanud, kuidas seda asja ajada võiks. Otsest ettepanekut ei ole me veel aga kellelegi teinud.

Säärase idee elluviimine nii vähese raha kui ka tööjõu tingimustes on küllalt keeruline. Arste lihtsalt ei jagu ja nende tööd ei hinnata ühiskonnas piisavalt, see on probleem. Kui kellelgi kõrgemal tasandil oleks asja vastu sügavam huvi, oleksid need keskused juba olemas, kuna tõenduspõhist ravi on maailmas rakendatud juba üle kümne aasta, ja see on küllalt pikk aeg.

Neid asju, mida võiks ja saaks paremini teha, on süsteemi seestpoolt vaadates ikka päris palju. Tahaksin, et Eestis läheks lülisamba patoloogiaga inimestel paremini, mistõttu peab kindlasti võimalusi edasi uurima. Keegi peab midagi tegema, muidu ei hakka asjad liikuma.

Ilmselt on see ka kallis lahendus.

Tõenduspõhine ravi ei ole tõepoolest odav, kuna tegu on valdavalt ja otseselt inimtööga. See on maailmas kallis ravi, kuna spetsialisti tööd hinnatakse kõrgelt, kuid samas on see ka kuluefektiivne.

Lahendus, kus haige saab spetsialistide abiga taas töövõimeliseks, leiab sobiva töö, hakkab palka saama ja riigile makse maksma, on riigile lõppkokkuvõttes kindlasti kasulikum. Haigele ei ole vaja kala anda, talle on vaja õng ulatada, ja seda see ravi just ongi.

Hetkeseis on aga selline, et kuna puuduvad head ravivõimalused, on haige mugavam panna puude peale ja talle toetust maksta. Nii see käib ja nii tekib üha rohkem töövõimetuid, kellel käed-jalad töötavad ja kes tegelikult saaksid tööl käia.

Kui palju on Eestis seljavalu diagnoosiga töövõimetuspensionäre?

Seljavalu võib põhjustada ajutist või pikaajalist töövõimetust ning on esmane puude põhjus alla 45-aastaste seas.

2012. aastal oli vähemalt 40-protsendilise püsiva töövõimekaoga seljavalu diagnoosiga töövõimetuspensionäre vanuses 16–62 Eestis 8795, kellele riik maksis iga kuu puudetoetust kokku ligi kaks miljonit eurot ehk aastas umbes 25 miljonit eurot.

Samal ajal vajab Eestis seljakirurgiat umbes 1500–2000 patsienti aastas ehk ligi 1,3 protsenti kõigist seljavaluga haigetest ning see läheb riigile maksma ligi kolm korda vähem ehk umbes 8,5 miljonit aastas.

Kõige kurioossem on just see, et nii mõnigi töövõimetuspensionär teenib tegelikult juhutöödega kuskil mustalt lisaraha ning ei ole haruldus, kui ta teeb seda Soomes või Rootsis. See tõestab taas, et paber väljastatakse liiga kergekäeliselt.

Millele oma väidetes toetute?

Poole aasta jooksul käib minu vastuvõtul umbes 250 haiget, kellest ligi 230 on seljahaigeid. See on puhtalt vastuvõtukogemus, näen seda kõike oma patsientide pealt.

Puude vältimiseks saab igaüks ise palju enda heaks ära teha. Tähtis on eneseinitsiatiiv, aktiivne osalemine seljavalu ravimisel ja ravi kättesaadavus. Seljavaluga patsient ei ole halvatud, kuid paraku ei tehta vahet valul ja funktsionaalsel võimekusel.

Inimene, kes seisab silmitsi psühhosotsiaalse probleemiga, mille eest põgeneda üritab, saab tööd teha ainult siis, kui seljavalu on täielikult kadunud. Ometi kiusab seljavalu enamikku inimesi, kuid kõik ju ei ole puudega, nad töötavad edasi ja saavad hakkama, mistõttu ei muutu ka valu krooniliseks. Mingisugune sotsiaalne kontingent ei saa aga ise hakkama, neil tekib võimetus sotsiaalselt toime tulla ehk ka mõnel juhul õpitud abitus.

Räägin pea iga päev selliste patsientidega, kes on kindlad, et nende valu võtaks ära vaid operatsioon, kuid nii see tegelikult ei ole. Operatsiooni vajavate patsientide näidustused on väga kindalt paigas – need on kasvajad, põletikud, traumad ja osa lülisamba ealiste muutustega kaasnevaid probleeme. Nii otsitaksegi järjest osavamaid kirurge, minnakse teise, kolmanda ja neljanda arsti juurde, jäädes samal ajal üha haigemaks.

Mida soovitaksite patsiendile, kes kannatab näriva seljavalu käes ning peab tulutult erinevate arstide vahet jooksma?

Selge on see, et aktiivse eluviisi säilitamine parandab elukvaliteeti. Seega ei tohiks end naelutada voodisse, vältida tuleks passiivseid ravimeetodeid (passiivsed ravimeetodid on need kus haige ise aktiivselt ei osale, soojendused, massaažid, elektriravid, nõelravi, kondiväänamised jne.), jätkata igapäevast tegevust, jalutada, sõita rattaga ja ujuda.

Näiteks neist, kes on töölt puudunud aasta, naaseb tööle umbes 23 protsenti patsientidest, neist aga, kes on puudunud töölt juba kaks aastat, naaseb tööle vaid vähem kui kümme protsenti. Kuna suitsetamine soodustab seljavalu, siis tasuks kindlasti kaaluda ka selle maha jätmist. Äge nimmevalu on enamasti healoomuline iseparanev selja funktsioonhäire, see võib küll korduda, kuid selle vältimiseks saab ise eelpool nimetatud asju järgides palju ära teha.

Mida saab teha oma tervise parandamiseks?

• Suitsetamine soodustab lülisamba kiiremat vananemist, suitsetajad tajuvad seljavalu tugevamini kui mittesuitsetajad. Loobu suitsetamisest!
• Esimesel võimalusel naase tööle, ravimite tarvitamine enamasti ei takista töötamist
• Ülekaal põhjustab suurenenud koormust lülisambale, mis võib pikendada haiguse kulgu. Liigse kehakaalu olemasolul langeta kaalu!
• Liikumine, aktiivne eluviis, jalutamine, jalgrattasõit, ujumine, kepikõnd on soovitatavad tegevused
• Kõhu- ja kehatüve lihaste tugevdamine vähendab koormust lülisamba liigestele

Mida vältida seljavalu puhul?

• Pikad sundasendid, ebasobiv ehk ebaergonoomiline tööasend  võib olla negatiivse mõjuga haiguse paranemisele. Väldi pikki sundasendeid!
• Pöörd/käändtõstmised, sage kummardamine ja samaaegne pööramine, ebasümmeetrilised pingutused seljalihaste poolt nagu suure raskuse tassimine ühes käes, võivad pikendada haiguse kulgu ja taasägestada valu. Küsi nõu füsioterapeudilt oma tööergonoomika parandamiseks!
• Väldi teadvustatud kontrollita liigutusi, mida tuleb ette eelkõige kõigis sportmängudes.
• Vibratsioon sundasendis nagu pikk autosõit vms. võib pikendada haiguse kulgu.