Seeniorarst Adik Levin: «Kuulge, inimesed, mõelge!»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Adik Levin

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Seeniorarst Adik Levin on ligi aasta nautinud pensionipõlve, kuid endiselt on tema missioon üha haigemaid ja väsinumaid eestlasi suunata mõtestatumale toitumisele. Eestis on praegu 70 000 diabeetikut ning arvatakse, et 15 aasta pärast on see arv ligi 200 000.

Adik Levin võib inimestele nõu anda, samuti näidata väärt eeskuju. Nii tutvustab härra enda aias kasvavaid saadusi: tomatit, kurki, kabatšokki, salatit, marju ja palju maitserohelist. Seeniorarst sõnas, et kui kolmel suvekuul süüa enda kasvatatud tomatit, saab talvekuudekski isu täis.  

Millega Te praegu tegelete, kuidas Teile kui kauaaegsele lastearstile sai tervislik toitumine nii südamelähedaseks?

Ma ei esinda möödunud aastast alates ühtegi äriühingut ega firmat – olen Eesti Vabariigi täievoliline pensionär ja seeniorarst, kes on eluaeg töötanud lastega, peredega. Toitumisega olen tegelenud ligi kümme aastat, ja praegu see, mida ma teen, ei ole mitte mingisugune isiklik või finantsiline kasu, vaid lihtsalt minu südametunnistus. Ma ei ole kunagi tegelenud veregrupidieediga, vaid immunoloogilise testiga, kus inimesel võetakse seerumist antikehad toitainete suhtes. Olen diabeetik ja olen oma diabeedi saanud kontrolli alla, mitte ainult tänu arstidele ja rohtudele, vaid ma olen ära õppinud, kuidas ma pean sööma.

Olete öelnud, et me sööme Euroopa prügi. Palun selgitage lähemalt, mida Te selle all täpsemalt mõtlete.

Ma ei ole kordagi öelnud, et Eestisse tuuakse teistest riikidest rämpstoitu – see on absoluutselt vale arusaam. Ta (Eesti maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi vanemteadur Meelis Ots – toim) tõi välja, et meil on Euroopa Liidus 40 normdokumenti. Neid võib olla 140, aga need ei funktsioneeri. Need dokumendid ei saa olla dogmad. Kuna elu, inimesed, ökoloogia, toidulaud muutuvad, siis peavad need dokumendid ka kogu aeg muutuma. Euroopa Liidu direktiivide loomine peab olema kahepoolne protsess: vastavalt inimeste probleemidele (näiteks allergia) peavadki olema planeeritud uuringud. Meist kõigist sõltub väga palju: mida nõudlikumad me oleme toidu suhtes ja märkame, kui palju meie ümber allergiat on, alles siis hakkavad asjad töötama.

Toon teile ereda näite. Eesti iseseisvuse alguses tegid rootslased allergiauuringu. Tuli välja, et Eestis oli 90ndate alguses mitu korda vähem allergiat, kui oli Rootsis. Palju mõeldi, milles probleem on. Küll räägiti, et ei ole õiget ventilatsiooni jne. Tol ajal hakati rääkima ka toitumisest, aga väga ettevaatlikult. Nüüd, aastal 2013, on meil tegelikult puhas õhk, meil ei ole enam tööstust, põllumajandus on täiesti miinimumis, meil ei ole reostust, kuid allergiat on nii palju, et allergoloogist on saanud peaaegu arst number üks, ja nüüd ma küsin: kui see ei ole toit, mis asi see on? Minu mõte on, et Euroopa Liidu direktiivid ei kaitse meid ja annavad võimaluse, et meile võidakse sellist toitu toota ja see ongi probleem – need dokumendid ei tööta.

Mis on siis juhtunud meie toiduga?

On juhtunud see, et tegelikult üks kõige keerulisemaid asju, mida me ei tea, on toitumine. Te vaadake publikatsioone: üks ütleb, et joo kohvi, teine ütleb, et ära joo. Inimene, kes neid loeb, ei tea, kuidas ta käituma peab. Üks asutus ütleb, et kui te tahate tervislikult toituda, siis teil peab olema külmutuskapis viis rohelist asja. Aga kui need rohelised asjad on nitraatidega üles kasvatatud ja igasuguse muu keemiaga, on tegemist väga primitiivse kampaaniaga. Kahjuks globaliseeruv maailm – see on tegelikult väga suur bisnis, millest toitumisebisnis on üks suurimaid.

Infotulv on ju meeletu, selles orienteerumine on samuti pea võimatu. Mida siis tegema peaks?

Kuigi ma ei igatse nõukogude aega tagasi, olen põlvkonnast, kes sai veel süüa tõelist sardelli ja viinerit: see oli naturaalne ja maitsev. Nüüd on need nii ära ratsitud: Euroopa Liidu direktiividega kokku viidud, ja see on probleem. Mul on kahju, et meid niimoodi lollitatakse. Aga minu kui arsti funktsioon on just nendele asjadele tähelepanu pöörata, et kuulge, inimesed, mõelge. Toon välja kolm võimalust, millest juhinduda:

-          käia supermarketis, osta ja süüa kõike seda, mis seal on, lähtudes aruasaamast, et olen nii elanud ja elan edasi;

-          teine võimalus on 180 kraadi keerata n-ö maale, osta talu, hakata kõike ise kasvatama. Muide, ma tunnen selliseid peresid ja nad on saavutanud hoopis teise elukvaliteedi;

-          kolmas võimalus on elada 21. sajandi teises kümnendis ja hakata ise mõtlema, kuidas ise ennast aidata, hakata analüüsima seda, mida sööd, sest me oleme sellised, mida me sööme.

Igaüks peab hakkama mõtlema, kuidas iseennast aidata: hakkama olema nõudlikum toidu suhtes; lugema, mida me sööme; nõudma seda, et toit oleks kvaliteetsem ja siis hakkab muutuma ka toiduainetööstus.

Mismoodi täpsemalt analüüsima seda, mida sööd?

Mina ei saa kõigile retsepte anda, vaid öelda, et igaüks hakkaks ise mõtlema, otsima oma võimaluste piirides võimalusi, analüüsima ja vaatama, mida tema võib süüa. Kui inimesed on poes ja loevad etiketti, mis seal on kirjutatud – pange tähele, kuidas meisse suhtutakse – seal on selline kribukiri, et sa ei loe sealt ju midagi välja – meid ei peeta üldse inimesteks. Kas siis tõesti tarbijakaitsel, meie poliitikutel ei ole võimalus võtta vastu seadus, et kasvõi pool sentimeetrit oleks need tähed suuremad – spetsiaalselt tehakse, et me ei loeks seda kõike.

Viis aastat tagasi tulin välja ideega, et luup peaks olema supermarketites ja ma olen näinud, et mõnda kohta on luubid ilmunud. Kui meie hakkame lugema ja mitte ostma kõike, mida meile pakutakse, hakkab toiduainetööstus ka mõtlema, Euroopa Liidu poliitikud direktiive üle vaatama.

Evelin Ilvese Kalevi kommi skandaal on seni ilmselt enim tähelepanu saanud tervislikule toitumisele suunav aktsioon...

Kui Evelin Ilves ütles välja, et Kalevi kommides on transrasvad, mismoodi siis toiduainetööstus tegi suu lahti, poliitikud ütlesid omakorda – see pole meie asi. Ja teate, need transrasvad olidki kommides. Aga kes neid lubab ja miks need on seal? Neid ei tohi süüa seepärast, et nad on raskesti seeditavad, aga nad on odavad. Esitan küsimuse nendele, kes ütlevad, et Euroopa Liidu poolt on kõik kontrollitud ja lubatud: kui ma pean nüüd sööma mõnda E-ainet, kuidas see mõjutab mind 10–15 aasta pärast? Minu teada sellist uuringut ei ole, aga seda peab tegema, enne kui hakatakse rääkima, et mingid ained pole kahjulikud inimesele. Toit on see, millega me puutume igal päeval kokku ja toit on see, mis peab olema alati sõna tõsises mõttes tervislik. Eesti toitu enam ei ole, võib-olla kama on. Kõik on Euroopa Liidu direktiivide järgi toit – kas see on siis Eesti toit?

Millal probleem nii tõsiseks läks?

Me ei saa ennast võrrelda nende inimesetega, kes elasid 100, 1000 10 000 aastat tagasi. Miks? Eesti talupoeg sõi veel 100–150 aastat tagasi 10–15 eri toitu. Mis on toimunud viimase 50–70 aastaga? Meil on 150–200 erinevat toitu ehk plahvatuslikult suur toiduvalik, kardinaalselt on muutunud toidu kvaliteet ja see on meie organismile tohutu suur koormus – ta ei suuda lihtsalt kohaneda. Ja siit tuleb ka see, et meil on nii palju kroonilisi haigusi.

Kui võtame meie organismi, immuunsüsteemi, fermentsüsteemi, siis aastatuhandeid sõi inimene kogu aeg 10–15 toitu. Tema fermentsüsteem seedetraktis oli harjunud sellega. 50–70 aastat on vaid üks sajandik sekundit inimkonna ajaloos ja nii kiiresti meie organismi fermentsüsteemid ei adapteeru. Selleks on vaja aastasadu, -tuhandeid.

Organism on stressis, kuid ometi elame kauem.

Me elame kauem, mitte ainult sellepärast, et me saame süüa, vaid meil on tsiviliseeritum maailm. Meie elame praegu 21. sajandi teises kümnes, kus on kardinaalselt kõik muutunud: meil on toitudes pehmendajad, värvained jne. Suured muutused on toimunud, ja seepärast on vaja probleemi tõstatada.

On olemas termin: tervena elatud aastad. Need aastad pole varasemaga võrreldes suurenenud ja see on omakorda koormus haigekassale. Meil on praegu Eestis 70 000 diabeetikut, arvatakse, et 15 aasta pärast on 200 000. Mõelge, haigekassa hakkab töötama diabeetikutele. Seega peab iga inimene hakkama mõtlema, mida tema saab teha, et olukorda ennetada.

Kuidas siis tervislikult toituda?

Kõigepealt tuleb tihti süüa: iga kolme tunni tagant. Mul olid patsiendid, 200–250-kilosed. Ainult sellest, et nad hakkasid iga kolme tunni tagant sööma, hakkas neil kaal langema. Miks kaal ei lange? See on väga huvitav protsess organismis. Asi on selles, et organism kuulab alati oma peremeest. Kui peremees annab süüa, siis organism viib oma rasva üle veeks. On olemas nn kaameli sündroom. Kui hommikul natuke süüa ja terve päev ringi joosta ning alles õhtul süüa, siis organism ei vii seda rasva veeks üle, aga ta hakkab seda koguma, kuna peremees ei ole kindel inimene – organism ei saa toetuda peremehele. Teine asi on toidu hulk: ei tohi oma magu täis ajada.

Olen kuulnud, et kui tihti süüa, siis ei saa organism puhata.

Jutte on seinast seina, aga süsteem on selline, et organism peab kogu aeg uuenema, kogu aeg kõiki vajalikke toitaineid saama. On oluline, et toit oleks puhas, seal oleks vähem keemiat, et kõik oleks seeditavad asjad. Toidu kvaliteet on probleem number üks.  

Inimesed kurdavad, et nad on nii väsinud. Mis neid aitaks?

Tegemist on kroonilise väsimusega, mis tekib seepärast, et inimesed söövad valesti ja liiguvad vähe. Alati räägitakse, et tervise aluseks on kaks asja: toitumine ja liikumine. Samas maitsev toit ei ole alati tervisele kasulik.

Mis oleks siis ideaalne variant?

Minu ideaaliks oleks see, et iga inimene peab mõtlema, kuidas ta iseennast aidata saaks. Ja kellel on võimalus, see hakkab kasvatama ise toitu nii palju, kui ta saab. Mõni kasvatab kanu, mõni käib kalal. Kui arst peab hakkama aitama inimest, on see juba n-ö tulekahju kustutamine. Veel olulisem on seda «tulekahju» ennetada. Haigekassastki läheb suurem osa rahast tulekahju kustutamisele, haigete ravile. Tegelikult peaks ennetamisele minema palju rohkem, siis on vähem vaja «tulekahju» kustutada.

PAAR MÕTET

-          hommikuks on parem üheviljapuder kui neljaviljapuder. «Seedetrakt vajab komforti. Neljaviljapudruga tuleb üheaegselt nelja vilja seedida. Samuti ei soovita 1 minuti putrusid – seal on palju keemiat sees.»

-          muna võib süüa iga päev, loomulikult mõistlikus koguses. «Munakollane ja munavalge – see on elu. Seal on praktiliselt kõik toitained olemas.»

-          energiajoogid on mürk. «Mina ausalt öeldes imestan, kuidas EL lubab oma direktiividega neid toota.»

-          «Kui me kohvi joome, siis meil ei ole halvaloomulisi kasvajaid.»

Populaarne

Tagasi üles