/nginx/o/2009/08/19/223567t1h8615.jpg)
Sporditeadlaste sõnul tekitab pidev treenimine samalaadset sõltuvust, nagu seda on täheldatud heroiini puhul.
Treenimine tekitab sõltuvust nagu heroiin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uurijate sõnul aktiveeruvad nii intensiivselt treenides kui ka heroiini manustades samad ajuosad, vahendab Daily Mail väljaannet Behavioural Neuroscience.
Ka on neil kahel sarnased võõrutusnähud. Nii treenimise kui ka heroiini tarbimise äkiline katkemine tekitab krampe, külmahooge ja uimasust.
Teadlased andsid spordisõltuvusele nimeks anorexia athletica. Selle all kannatavad eelkõige need, kes püüavad meelheitlikult kaalus alla võtta.
«Nii nagu kõikides eluaspektides tuleks mõõdukaks jääda, tuleks seda ka treenides. Füüsiline liikumine, niikaua kui ta ei sega teisi eluvaldkondi, on nii vaimse kui ka füüsilise tervise seisukohast kasulik,» selgitas spordisõltuvust uurinud USA Tufti ülikooli teadlane Robin Kanarek.
Kanarek selgitas, et jooksusõltuvust saab võrrelda narkootikumide tarbimisega.
Varasemate uuringutega on kindlaks tehtud, et füüsiline liikumine tekitab kehas heaoluhormoone nagu endorfiini ja dopamiini. Need ained hoiavad meeleolu üleval ka pärast treenimist ja võivad tekitada lausa eufooria.
Kanarek ja ta meeskond tegid rottidega katse. Nad lasid ühes grupil laborirottidel joosta pikka aega rattas. Teist osa rotte aga sinna ei pandud.
Siis manustati rottidele Naloxone´i nimelist ravimit, mida kasutatakse heroiini mõju blokeerimiseks, eriti narkootikumide üledoosi saanute puhul.
Rattas liikunud ja mitte liikunud rottide organism reageeris Naloxone`ile erinevalt. Jooksnud rottidel olid märgatavad võõrutusnähud, mis sarnanesid nende rottide võõrutusnähtudele, kellele varasemates katsetes oli heroiini manustatud.
Rattas mitte jooksnud rottidel mingeid muutusi ei täheldatud.
«See, kuidas jooksnud rotid reageerisid Naloxone`ile, näitas, et nende ajus toimusid samasugused muutused, nagu narkootikume saanud rottide ajus,» selgitas uurija.
Kanareki sõnul tehti katsed rottidega, kuna inimeste ja rottide närvisüsteem on üsna sarnane ning selle katse laboritulemusi saab üle kanda tegelikku ellu.