Laste söömisprobleemid saavad alguse kodust

Eger Ninn
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üha enam on selliseid lapsi, kel esineb söömisega probleeme.
Üha enam on selliseid lapsi, kel esineb söömisega probleeme. Foto: SCANPIX

Eestis on suurenenud nende juhtude hulk, kus lastearsti vastu pöördutakse söömisprobleemide tõttu. Tartu Ülikooli lastekliiniku pediaater ja lastepsühholoog Külli Muugi sõnul on tegemist on moodsa ühiskonna murega.


«Füsioloogiliselt on söömine keerukate hormonaalsete mehhanismidega reguleeritud süsteem, mille eesmärk on organismi varustamine eluks vajalike toitainete ja energiaga. Söömise füsioloogiliseks eelduseks on näljatunne,» selgitas tohter ajalehele Meditsiiniuudised.

«Kui nälg tähendab soovi süüa, siis isu on soov mingi toidu järele. Olulised on seejuures toidu väljanägemine, lõhn, maitse jne. Isu on seotud õpitud käitumisega. Edasi tulevad sellised tähtsad faktorid nagu söögi olemasolu ja oskus süüa,» lisas ta.

Muugi sõnul on üsna tõenäoline, et toitumisharjumused tulevad kodust ja igapäevasest söömisolukorrast. Suur roll on lapsevanemal. Väikesearvuline pisteline küsitlus Eestis näitas, et söömishäiretega laste vanemad ei armasta süüa köögivilju ja meelsamini väldivad piimatooteid. Samas õpivad lapsed sööma seda toitu, mis on nende koduses keskkonnas kättesaadav.

Kuidas õpetada lapsi sööma köögivilju ja piimatooteid, kui vanem neid ise ei söö? Pediaatri vastuvõtu sisu on tihti psühhohariduslik: lapsevanemale tuleb seletada, mis vanuses laps millist toitu vajab ja miks peab söömine toimuma kindla režiimi järgi.

«Lapse esimene toit on piim ja sellele järgneb muude toiduainete lisamine menüüsse. Harvad ei ole need juhtumid, kus lapsevanem jääb piima tähtsusse kinni ning uute toiduainete lisamine muutub raskemaks. Klaas piima on juba üks toidukord, kuid ainult piima tarvitamise tagajärjeks võib olla raskekujuline aneemia, mis tuleb lapsevanemale üllatusena,» selgitas pediaater.

«Siinkohal peab rääkima veel lähima arengu tsoonist: lapsele tuleb pakkuda eakohast söömisviisi imemisest kuni närimiseni. Kui lapsele ei pakuta õigel ajal (6–7 kuu vanuses) toitu lusikaga, siis pärast aastaseks saamist on seda juba raskem teha. Lapsele sobivaim toit peaks tulema ümbritsevast keskkonnast,» lisas ta.

Muugi hinnangul teeb tihti uue toidu lisamise menüüsse raskemaks ka neofoobia ehk kartlikkus kõige uue, kaasa arvatud toidu suhtes: «Arvatavasti on tegemist olulise ellujäämise faktoriga, mis ei lase tundmatut ja kardetavalt mürgist toitu sisse süüa.»

Uuringud maailmas on näidanud, et kuni viis protsenti pediaatrilistest konsultatsioonidest haiglas puudutab söömishäireid, ambulatoorsete vastuvõttude hulgas on nende esinemissageduseks arvatud isegi 30–45 protsenti.

Lastearsti sõnul esineb tihti erinevat liiki söömisprobleeme just riskigruppi kuuluvatel lastel, nagu enneaegsed, ajutraumaga lapsed jne, rääkimata sellest, et mingis vormis söömishäireid on leitud 33 protsendil erivajadustega lastest.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles