Uppujat ei tohi päästma tõtata uisapäisa

Viljandimaal Ahimäe karjääri kõrval on uppumise eest hoiatav silt. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui inimene ei oska ujuda, siis ei maksa tal sügavasse vette hätta sattunud inimest päästma tõtata –
nii võib randades valvava firma G4S kommunikatsioonidirektor Andres Lemberi sõnul ühe uppuja asemel olla juba mitu.

«Kindlasti tuleb eelkõige hinnata seda olukorda, et kas on võimalik niimoodi appi minna, et sa ei sea ohtu iseennast. Kui sa võimaliku päästjana iseennast ohtu sead, on asi palju hullem. Kui olukord on hinnatud ja on näha, et tõenäoliselt saan hakkama, julgen minna, siis tulebki seda teha,» rääkis Lember

Enne vette päästma minekut tuleb võimaluse korral koheselt helistada hädaabinumbrile 112 ning kirjeldada lühidalt juhtunut, kus õnnetus toimus ning öelda enda nimi ja number.

«Kindlasti on professionaalse abi kohalekutsumine kõige esmane tegevus mida tuleb teha. Ühe telefonikõne tegemine ei võta palju aega. Ja kindlasti tuleks ka sellest teavitada, millised on oma tegutsemiskavatsused ja plaanid edasi, et ma lähen ka ise uppujale appi,» lisas Lember.

Mehe sõnul võib paanikas ja rabelev inimene olla potentsiaalsele päästjale kõige suuremaks ohuks – ta klammerdub päästja külge ja võib halvemal juhul oskamatult tegutseva päästja endaga kaasa tõmmata.

«Kui inimene on veel kontaktivõimeline, siis tuleb talle seletada, miks sa tulid ja mis toimub ja öelda, et ma nüüd abistan – et teeme nüüd nii, et lähme koos välja. Inimese hingamisteed tuleb püüda hoida veest eemal ning teda tuleks selili hoides veest välja suunata,» selgitas Lember.

Kui inimene enam ei kontakteeru, siis tuleb ta võimalikult kiiresti veest välja saada. Kui saadakse juba teadvuseta inimene veest kätte, siis tuleb veenduda, et hingamisteed oleksid vabastatud ja kui on aru saada, et inimene iseseisvalt ei hinga, siis teha kunstlikku hingamist ja vajadusel südamemassaaži kuni kiirabi saabumiseni. Inimese peaks panema maapinnale selili.

Esmaabi ABC

Teadvuseta inimene

Proovi äratada sõnadega ja kerge raputamisega. Kui kannatanu ei vasta, siis:
põlvita kannatanu rindkere kõrvale.
Pane üks käsi tema kukla alla ja teine otsmikule, kalluta pea ettevaatlikult kuklasse (sellega vabastad hingamisteed).
Vaata kas tema rindkere tõuseb ja langeb.
Pane oma kõrv tema suu ja nina juurde. Kas on kuulda hingamist või tunda õhu liikumist (õhu liikumist võib tunda ka oma käeseljaga)?
Kontrolli pulssi unearterilt.
Kui patsient hingab ja pulss on tunda, siis keera patsient küljele, aga nii et pea jääks ka küljeli olekus kuklasse. Selleks pane tema pealmine käelaba põse alla, et pea püsiks paigal.
Kontrolli hingamise ja pulsi olemasolu pidevalt, kutsu kiirabi.
Kui patsient ei hinga ja pulssi ei ole tunda, siis alusta elustamisega.

Elustamine

Kui kannatanu ei hinga, painutage ta pea kuklasse ja tõstke teise käega lõug üles. Eemaldage suust võõrkehad (näiteks hambaproteesid) ja katke suu marli või mingi riidetükiga. Pigistage sõrmedega kannatanu nina kinni. Hingake sügavalt sisse ja asetage oma suu tihedalt kannatanu suule. Ärge laske nina lahti ja puhuge õhk kannatanu kopsudesse, nagu puhuks õhupalli. Tehke seda kaks korda järjest. Seejärel kontrollige pulssi unearterilt.
Kui pulss on tunda, jätkake ainult hingamisega.
Kui pulssi tunda ei ole, siis alustage kaudse südamemassaažiga. Asetage üks käsi kannatanu rindkere keskjoonele umbes rinnanibude vahele ja pange teine käsi teise peale. Viige oma keha raskus peopesa päkale. Hoidke käed küünarnukist sirged. Suruge 15 korda järjest.

Üksinda elustamisel tehakse kaks hingamist ja kolmkümmend pumpamist (30:2).
Lastega tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, kuna lapse koed ja elundid on äärmiselt õrnad (hinga ettevaatlikult ja pumpa õrnalt).
Jätka elustamist hingamise ja pulsi taastumiseni või kiirabi saabumiseni.

Allikas: Loksa kiirabi