Jooga kuumal rannaliival

Triin Ärm
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Esmaspäeva õhtupoolikuti koguneb Stroomi randa paarkümmend suvise jooga harrastajat.

Nad võtavad rullikeeratud käterätikud kaenlast, laotavad need looduslikule massaažilauale ning uuristavad varvastega kordamööda liivas ja pilvedes, et energia kehas liikuma panna.  

Enne päikesetervitust või «enesele naeratamist» tuleb leida aga õige koht, kuhu kõik joogafännid ära mahuvad.

«Kui päris pussnuge taevast ei saja, trenn ära ei jää,» ütleb tibukollases sportlikus kostüümis lokkispäine treener Anne Tipner-Torn. Üdini positiivne spordilemb viipab käega merest üle tee, kus sirguvad võimsad tammed, ning räägib, et väikese vihmasabina korral toimub joogatund hoopis metsa all.  

Stroomi ranna ongi Tipner-Torn valinud mitmekesise keskkonna tõttu. Vabas õhus liigutamine aitab aga taastuda päeva jooksul ruumides sisse hingatud konditsioneeriõhust, mis saadab lisaks kontorirottidele kinnistes spordisaalides treenerit ennastki.    

«No kuidas ma ütlen, et tõmmake nüüd kopsud seda umbset õhku täis! Värskes õhus on see aga puhas rõõm,» räägib Tipner-Torn, suu kõrvuni.

Tema entusiasm näib nakkav. Rannajooga pidevalt muutuvas seltskonnas kohtan täna ka paari liibuvas kostüümis noormeest. «Mehed on meie haruldased teemandid,» ütleb selle peale Tipner-Torn ja lisab, et vahel jõuab neid trenni isegi rohkem. Kellelgi pole aga kohustust end igal nädalal värske õhuga kosutamas käia.

Joogatund algab rahulikult. Proovin liigutada end sama sujuvalt nagu treener ja tõsisemad joogatajad, aga unistuseks see vist jääbki. Vaatamata üsna rahulikule tempole surun paaril korral ikka hambad risti ja kuulan, kuidas treener rahustaval häälel «ainult natukene veel» ütleb.

Tunni jooksul kuulen seda õige mitu korda, sest rannajooga ei tähenda rätikul vedelemist või rätsepaistes mõmisemist.

Treeningu raskusaste sõltub Tipner-Torni sõnul peamiselt kohale tulnud inimeste jaksust ning ei käi üle jõu ka algajatele. Kui mu kõhulihased ootamatust koormusest justkui kipitama hakkavad, tuleb mantraks kujunenud «natuke veel» asemel appi hoopis malbe tuuleke, mis paitab pehmelt ka küpse tomati karva näolappi.   

«Oma keha kuulame esimesena. Enda suhtes tuleb olla pehme ning harjutusi võib teha ka omas rütmis,» rääkis treener, kelle sõnul avavad kõik joogaasendid energiakanalid. Seetõttu pääseb energia kehas liikuma nii rohkem kui ka vähem painduvatel inimestel.

Võtab pingeid vähemaks

Vabas õhus sportimine sõltub üsna palju ilmast. Kuna treeningu ettevalmistamise ja selle toimumise ajal võib see üsna suuresti erineda, Tipner-Torn harjutuskavasid varem kindlalt paika ei pane. Enamik harjutusi baseerub hatha joogal, seljateraapial ning tasakaalustavad keha. Tipner-Torni sõnul võiks kutsuda suvist rannaliival joogatamist energiakanalite ehk mediaanide avamise joogaks.

Värskes õhus liikumine aitab ka pingeid vähendada. «Jooga mõte on vaba voolamine ning olustikuga kohanemine. Jääda tuleb ikka iseendaks, olenemata õrnast vihmakesest või tuulest,» selgitab ta jooga olemust.  

Harjutusi valides ta pigem improviseerib ning räägib juurde lugusid, kuidas üks või teine harjutus lisaks kehalisele pingutusele ka vaimu ergastab. Alguses kipun küll üksinda itsitama, kui kuulen, et jalad tähendada minevikku ning selle pärast ongi neid nii raske liigutada.

Küllap tugineb seegi teadmine mõnele vanale õpetusele, kuid esialgu jään siiski veidi skeptiliseks. Kuigi tuleb tunnistada, et minevikus kangutamisega võiks seda jalatõstmise harjutust võrrelda küll.

Üsna mitu harjutust nõuab ka ühel jalal seistes tasakaalu hoidmist. Jalgupidi liivas seista on aga tunduvalt mõnusam kui spordisaalis taaruda, sest liiv on justkui looduslik ortopeediline tald, mis toetab ja samal ajal ka masseerib jalavõlvi.    

«Naeratame nüüd endale!» on teine mantra, mis trennist kõrvu jääb. Tundub, et selleks pole aga mingisuguseid juhiseid. «Aga kuidas see siis käib?» mõtlen varvastega liiva sõeludes ja koju jäänud veepudelist unistades.

Rätikul pikutamiseks jääb mahti vaid trenni lõpupoole, kui kümneid kordi tervitatud päike hakkab vaikselt loojuma. Taevas ei uju enam ühtegi pilvetupsu ning liiv on muutunud jahedamaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles