Eluliselt oluline seleen

FOTO: SCANPIX

Nutritsioloogide hinnangul vajab iga meie keharakk iga päev 600 erinevat toitainet, mõndasid neist imeväikestes kogustes. Ent nende puudujääk võib põhjustada tõsiseid tervisehädasid ja üheks selliseks mikroelemendiks on seleen. 

Nutritsioloogi Ruslana Piiskoppeliga vestles venekeelne nädalaleht Den za Dnjom.

Seleeni avastas Rootsi keemik Jöns Jacob Berzelius 1817. aastal. Ta pani sellele mikroelemendile nime kuu järgi – kreeka keeles selene. Ent inimesele eluliselt vajalikuks tunnistati seleeni oluliselt hiljem. 1996. aasta alguses selgus Ameerika meditsiiniühingu ajakirjas avaldatud uuringust, et seleen kaitseb meid paljude ohtlike haiguste ja rakkude vananemise eest ning vastutab organismi eri osades toimuvate protsesside toimimise eest. 

Seleen organiseerib immuunsüsteemi tööd, juhib endokriinsüsteemi, teostab kontrolli DNA pärilikkusinfo ja tüvirakkude aktiivsuse üle. 

Juhuslikult selgus seleeni roll onkoloogiliste haiguste statistikat uurides. Ühes Hiina piirkonnas oli kopsuvähi haigestumus oluliselt kõrgem kui teistes, kaasa arvatud naaberpiirkondades ning hakati otsima selle põhjust. Ainus võimalik seos, mis leiti, oli see, et just selles piirkonnas oli pinnas väga seleenivaene. Et nii selle kui naaberpiirkondade inimesed toitusid aga peamiselt väikeste talude toodangust, mõjutas pinnase koostis otseselt nende tervist. Hiljem läbi viidud eksperimendid näitasid, et seleeni manustamine katsehiirtele alandas nende haigestumust erinevatesse pahaloomulistesse kasvajatesse pea 7 korda. 

Seleenivaesed piirkonnad 

Hiljem tõestati 20 aastat kestnud kliiniliste katsete käigus nii USAs, Soomes kui ka Hiinas, et seleen on võimeline alandama onkoloogiliste haiguste esinemist pea 40 protsendi võrra ja vähendama suremust nendesse poole võrra. Paljudes riikides on sisse viidud riiklikud programmid rahvastiku nn. seleniseerimiseks. Soomes on tänu sellele näiteks vähki haigestumine vähenenud kaks korda, südame-veresoonkonna haigustesse haigestumine 2,5 korda ja endokriinsüsteemi haigustesse 77 protsendi võrra. 

Laiaulatuslike uuringute käigus on selgunud, et seleeni leidub kogu maailma pinnases väga ebaühtlaselt. Näiteks Baltikumis, Põhja-Euroopas, suures osas Venemaast on seleeni vähe. Seejuures, mida rohkem põhja poole, seda vähem on pinnases seleeni. 

«Samas ei olnud onkoloogilised haigused ja kilpnäärmehaigused meil varem nii laialdaselt levinud. Asi on selles, et vanasti oli see piirkond rikas kala ja mereandide poolest, mis sisaldavad seleeni piisavas koguses,» selgitas nutritsioloog. «Huvitav on see, et lõunameredes ei ole kalas ega mereandides seleeni palju, põhjamaades on aga vastupidi. Nii on kõik tasakaalus: kui pinnas on seleenirikas, siis mereandides seda pole, kui pinnas on aga seleenivaene, siis leidub seda mereandides. Seetõttu peaks seleenivaeguse ennetamiseks meie toidusedel kindlasti sisaldama rasvast kala – heeringat, turska, lõhet, forelli, tuunikala, aga ka rannakarpe, kalmaare, krevette ja kaheksajalgu.»

Miks just rasvast kala? Jälle üks huvitav näide: Gröönimaa elanikud kasutavad traditsiooniliselt toidus väga palju hülgerasva, mis on rikas E-vitamiini ja seleeni poolest. Ning seleenipreparaate soovitatakse võtta just koos E-vitamiiniga, sest see tõstab mõlema efektiivsust. Ja vastupidi: E-vitamiini puudus ei lase organismil kasutada ära seleeni, isegi, kui seda saadakse toidust suurtes annustes.

Kust saab veel seleeni? 

Lisaks rasvastele kaladele ja mereandidele leidub seleeni ka pähklites ja seemnetes, brokolis, ubades, hernestes, maisis, kuigi oluliselt väiksemas koguses. Küll on aga taimsetest toiduainetest palju seleeni küüslaugus, kuid seejuures peaks ta olema kasvanud seal, kus on palju päikest, mitte seleenivaese pinnasega Eestis. 

Kui küüslauk ei meeldi, saab seleeni ka spirulinast või teistest vetikatest. Seleeni võib võtta ka toidulisandina, kuid mitte igaüks neist ei ole kasulik. Piiskoppeli sõnul vajame me selliseid seleeni vorme, mis on võimelised organismis lahustuma. Neid on vaid kolm: seleen-tsisteiin, seleen-meteoniin ja selekseen. Nad on ohutud ja efektiivsed, ent ka üsna kallid. 

«Nii et, kui teie toidulisandi koostises on üks neist ainetest, on väga hästi. Kui aga pole öeldud, millises vormis seleeni on lisatud, siis ma ei soovitaks seda kasutada, sest on ka toksilisi seleeni vorme, mis ei aita kasvajate eest kaitsta, vaid teevad asja vaid hullemaks. Väga kasulikud on oomega-3 kapslid seleeniga. Asi on selles, et ilma seleenita oomega-3 ei imendu täielikult, nagu ka ilma E-vitamiinita. Seleen aga ei imendu täielikult ilma Q10-vitamiinita. Nii et kui otsite apteegist toidulisandit, eelistage neid, kus on kogu see kompleks olemas,» selgitas asjatundja. 

Tasub märkida ka seda, et seleeni suurimad vaenlased on maiustused – suhkrurikkad saiakesed, küpsised, koogid, karastusjoogid, mis võivad ta hävitada, sest süsivesikutega koos see mikroelement ei imendu.