Hommikusöök bensiini kõrvale

Võileibade toitaineline info.

FOTO: Pm

Ühes kiireneva elutempoga haaravad inimesed hommikueinet aina sagedamini bensiinijaamast või tänavakioskist – kui tervislik selline valik pikas perspektiivis on, andsid nõu toitumisspetsialistid.

Tanklakettide kasum ei tule enam ammu kütusest, vaid hoopis singi-juustuvõileibadest. Et üha hoogustuv ärisuund on edukas ja inimeste söömisharjumused ajas muutuvad, vaatles Postimees kolmes suuremas tanklaketis ja Nestega koostööd tegevas R-kioskis müüdavaid võileibu ning valis välja neist kolm sorti, et võileibu omavahel pisut võrrelda ja tuua lugejateni toitumisalane info.

«Kindlasti ei ole soovitatav iga päeva alustada tanklakettides või kioskites pakutavate võileibade ning muude hommikusöögi pakkumistega. Toitumises on oluline mitmekesisus, tasakaalustatus ning see, et toit oleks valmistatud võimalikult vähetöödeldud toiduainetest,» andis võileibadele karmi hinnangu Tervise Arengu Instituudi (TAI) analüütik Marge Eha, lisades, et hommikueine peaks varieeruma.

Eha sõnul on paljud bensiinijaamades pakutavad võileivad väga energia- ja rasvarikkad. Näiteks 200-grammine võileib peekoni ja munaga annab keskmiselt umbes 500 kcal ja sisaldab 25 g rasvu, mis on peaaegu pool päevasest soovitatavast rasvade kogusest.

Toitumissoovituste järgi peaksid kogu päevasest tarbitavast toiduenergiast süsivesikud katma 50–60, rasvad 25–35 ja valgud 10–20 protsenti. See tähendab, et näiteks täiskasvanu, kelle päevane soovitatav energiahulk on 2000 kcal, menüüst peaksid valgud moodustama 50–100, rasvad 55–77 ja süsivesikud 250–300 grammi.

Kui võrrelda võileibade kalorisisaldust, siis kõigub see kordades – näiteks Alexela lõhesai annab 151 kilokalorit, aga Statoili oma 517, esimese netomass on aga ka 90 g võrra väiksem. Suuresti kõigub ka võileibade süsivesikute ja valkude sisaldus. Pea sama palju kaaluv rukkileib muna ja peekoniga sisaldab Olerexis 59,2 grammi süsivesikuid, ent Alexelas 7 grammi.

Toitumisnõustaja ja portaali Minutoit.ee perenaine Angelika Erin selgitas, et tervislikkust võib võrrelda mitme nurga alt – toitainete sisalduse, koostise, värskuse-säilivuse jpm poolest.

«Mõni inimene hindaks toodet rasvasisalduse järgi, teisele on tähtsad süsivesikud. Koostise kohalt jääb võrdlus kahjuks või õnneks suhteliselt ühtlaseks,» leidis Erin.

«Pisikesi E-numbreid pole mõtet kokku lugeda, sest nimetatud toodetes sisalduvad need ühes koostisaines tootes ja need jäävad sel juhul väga väikeseks,» arvas Erin ja kinnitas, et midagi väga eriskummalist nendes tanklakettide toodetes kasutatud pole, näiteks asovärve vms.

Erin selgitas, et kui kõrvale jätta isevalmistatud hommikusöök, samuti kohvikueine ning ei jää üle muud, kui hüpata läbi bensiinijaamast, siis valiks ta toote eelkõige selle värskuse, välimuse ja koostisainete järgi. «Kui toode on täna valmistatud ja säilivusajaks pole n-ö viis päeva ning see näeb hea välja, siis vaatan kiirelt toiteväärtust ja sisaldust, misjärel selgub kiire otsus – kas valiksin bensiinijaamast võileiva või pigem jogurti, kohupiima,» rääkis ta.

Toitumisnõustaja märkis, et eelistaks kindlasti võileiba, mis sisaldab värsket köögivilja, ei tilgu rasvast ning mis oleks tehtud seemneterikkast saiast või täisterajahu sisaldavast leivast, lisaks koosneks komponentidest, mida hing hetkel ihaldab. «Valiksin valikust suuruselt väikseima, ja mis ülioluline – selle maitse. Võimalik, et selline toode on bensiinijaamas müügil, kahjuks pole olnud vajadust jaama külastada,» lisas Erin.

Ka TAI analüütik Marge Eha arvas, et võileiva ostmisel tuleks parima valiku tegemiseks leida toode, mis on valmistatud leivaga või täisterasaiaga ning mille vahele oleks lisatud võimalikult palju köögivilju (tomatit, kurki, lehtsalatit vm) ning lisaks sinki, juustu või kala. Samuti tuleks lugeda toote koostist, et leida infot selle kohta, mida on kasutatud võileivamäärde või -kastmena. Eelistada võiks neid võileibu, mille koostises ei ole majoneesi. «Kahjuks peab tõdema, et selliseid võileibu on üsna raske leida,» märkis Eha.

«Kui tõesti mõnel päeval kodus hommikusöögi valmistamiseks aega ei ole, siis kioskist või tanklast kaasaostetud võileib on igal juhul parem kui hommikusöögi söömata jätmine. Oluline on, et hommikusöögi kaasaostmine kioskist ei muutuks igapäevaseks harjumuseks ning enamikul päevadel leitakse ikkagi aega kodus hommikusöögi valmistamiseks ja söömiseks,» arvas Eha.

«Hommikusöök peaks olema päeva üks põhitoidukordadest, millest saadakse piisavalt stardienergiat päevatoimetusteks. Öö jooksul on glükoositagavarad tublisti ära kulutatud, aju ainsaks energiaallikaks on aga glükoos – seetõttu võiks hommikusöök olla süsivesikuterikas. Samas ei tohi aga unustada, et tavalise suhkru tarbimist tuleks piirata,» selgitas Eha. Korralik hommikusöök vähendab vajadust vähem tervislike vahepalade järele ja seega on sööjatel väiksem risk muutuda ülekaaluliseks.

Soovituslikult võiks hommikueine anda 20–30, lõunasöök 25–35 ning õhtusöök 15–25 protsenti päevasest energiast, lisaks võiks päevas olla ka mõned ooted.

Eha sõnul võiks hommikusöögiks eelistada putru, mis on valmistatud täisterahelvestest, kuid selleks, et ei tekiks tüdimust, võiks aeg-ajalt oma hommikusööke varieerida, näiteks süüa munaroogi, võileibu, müslit või helbeid piimaga jm.

«Putrude sisse või peale sobivad hästi marjad. Kindlasti sobib hommikusöögi juurde mõni puuvili. Võileiva puhul tuleks valida kiudainerikas leib, katteks näiteks väherasvane toorjuust, õhuke singiviil, väherasvane juust või makra, lisaks rohkesti lehtsalatit, tomatit, kurki, maitserohelist,» jagas ta soovitusi.

Tagasi üles