PERHi arst hemofiiliast: on asju, mida saab paremini teha

PERH. Foto: SCANPIX

Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) hematoloogiakeskuse juhataja dr. Iige Viigimaa sõnul tegeleb haiglas hemofiilia ehk veritsustõve patsientidega alati üks kompetentne arst ja üks hemofiiliaõde, kuid valdkonnas on arenguruumi – kindlasti oleks hea, kui selle harvaesineva haigusega oleks paremini kursis ka teised meditsiinitöötajad. 

Eesti Hemofiiliaühing teatas möödunud nädalal, et Eestis ei vasta hemofiilia ehk päriliku vere hüübimishäire ravi vähimalgi määral Euroopa standarditele, seades patsientide elu ohtu. Ühing tõi välja, et PERHis toimis siiani ainukesena hemofiiliakabinet, kus oli ka ametis poole kohaga hemofiiliaõde. Sellest aastast on hemofiiliaõe tööosa hemofiilikutega ühingu teatel kahandatud kriitilise miinimumini ning hemofiilikabinetti praktilises mõttes enam ei ole.

PERHi hematoloogiakeskuse juhataja dr. Iige Viigimaa sõnul ei vasta see aga tõele. Ta kinnitas, et haiglas on tõepoolest ainukesena Eestis avatud poole koormusega hemofiiliaõe ametikoht, kes täidab ülejäänud poole kohaga hematoloogiapolikliiniku vastuvõtuõe ülesandeid, ent tema töömaht hemofiilikutega ei ole vähenenud. Viigimaa sõnul on hemofiilikute arvu vaadates niigi raske tõestada selle poole koha vajadust, kuid see on olemas.

«Alates 2012. aasta septembrist toimuvad hemofiiliaõe iseseisvad vastuvõtud. Hemofiiliaõe iseseisvate vastuvõttude arv aastatel 2012, 2013 ja 2014 oli vastavalt 37, 78 ja 165,» rääkis ta, lisades, et kasvanud on vastuvõttude arv seetõttu, et neid on rohkem registreeritud ning ka tänu sellele, et haigete teadlikkus selles osas, kuhu oma muredega pöörduda, on kasvanud. Haigete arv seejuures kasvanud ei ole.

Viigimaa kinnitas, et sellest aastast on hemofiiliaõele planeeritud kaks täispikka vastuvõtupäeva nädalas, kolmapäevad ja reeded.

«Kabinet on tervikuna hemofiiliaõe kasutuses, on äsja renoveeritud, täielikult komplekteeritud ja asub 2014. aastal renoveeritud onkoloogia- ja hematoloogiapolikliinikus. Lisaks on õel võimalus kasutada kõrvalasuvat protseduuride tuba.» 

Spetsialist olemas 

Veritsushaigete patsientide arstlik vastuvõtt toimub Viigimaa sõnul üks kord kuus ja kestab neli tundi. Samas mahus on vastuvõtt toimunud ka eelmisel kahel aastal. «Seda tegi enne lapsepuhkusele suundumist dr. Vaide. Lapsepuhkuse ajal eelmisel aastal asendas teda veritsushaigete vastuvõtu osas dr. Laane, kes on sellest aastast suundunud teadustööle ja meil on asendaja dr. Mirja Varik, kes on selles valdkonnas süvitsi sees olnud. Ta on Balti hemofiiliajuhiste üks autoritest ja ta on varasemalt veritsushaigetega tegelenud, nii et ta on väga kompetentne isik,» kinnitas tohter.

Hemofiiliaühingu teates oli muu hulgas ka väide, et väga vähesed hematoloogia osakonna õed on kursis hemofiiliaga seotud probleemidega, ent Viigimaa märkis, et üldõendus- ja hooldustegevus ei erine hemofiiliaga patsientide puhul oluliselt määral teistest. Ta lisas, et  2014. aastal viibis PERHi hematoloogiaosakonnas ravil kokku 533 erineva vere- või lümfisüsteemi haigusega isikut, kellest hemofiiliaga oli viis patsienti. Samas märkis ta,  et juba on planeeritud uute hematoloogiaosakonna õdede koolitus hemofiilia vallas.

Keskus tõstaks kompetentsi 

Hemofiiliaühingu presidendi Killu Kaare sõnul on probleemiks see, et patsiendid saavad sisuliselt esmaabi nendel juhtudel, kui midagi on juba juhtunud. «Eluaegse haigusega patsientide puhul on aga väga oluline pikaajalise ravi planeerimine, sealhulgas ennetustegevus, et vältida invaliidistumist ja säilitada elukvaliteeti. Kahjuks pole praegu võimalik patsiendil kaasa rääkida isegi mitte oma ravimieelistuse osas. See oli ka põhjuseks, miks Eesti Hemofiiliaühing pöördus sotsiaalministeeriumi poole ettepanekuga algatada arutelu veritsushaiguste kompetentsikeskuse rajamiseks. Kui koondada kõik Eesti veritsushaigusega patsiendid ühe keskuse juurde, on võimalik leida ressursse spetsialistide kompetentsi tõstmiseks ja veritsushaigete ravi arendamiseks kaasaegsetele Euroopa standarditele vastavaks.»

Kaare sõnul seisneb suurim probleem selles, et Eestis ei ole ainult veritsushaigustele spetsialiseerunud arsti. «Kõik spetsialistid tegelevad veritsushaigustega onkoloogiliste probleemide kõrvalt,» märkis ta.

Samuti on tema sõnul puudulikud ülejäänud meditsiinipersonali teadmised hemofiilia vallas. Ühe Lõuna-Eestis aset leidnud juhtumi puhul ei suudetud Kaari sõnutsi patsienti päästa kiirabi ja EMO puudulike teadmiste pärast. «Samas oleks saanud juhtumi ära hoida,kui patsiendiga oleks tegeldud süsteemselt. Viimane sissekanne patsiendi epikriisi oli toimunud kaks aastat varem. Paraku on ka hemofiiliaga kaasuvate haigustega tegelemisel vajalik arvestada ravi juures hemofiilia eripäraga.»

Arenguruumi on 

Kaare tõi välja ka selle, et kui raskeid hemofiilikuid on PERHi haldusalas 20, siis ravil viibis eelmisel aastal neist vaid viis. Samas peaks tema sõnul kõigi nende 20 patsiendiga iga-aastaselt ja süsteemselt tegelema, et ennetada raskeid juhtumeid – tegema analüüse, ravima kaasuvaid haigusi, kontrollima liigeseid jne.

Iige Viigimaa sõnul kuuluvad Kaare kirjeldatud tegevused valdavalt ambulatoorse, mitte statsionaarse töö alla. «Täiskasvanud raske hemofiiliaga patsient vajab plaanilist visiiti hematoloogi juurde üks-kaks korda aastas. Õige on, et tegevus hemofiilikutega on mitmesuunaline ja vajab lisaks hematoloogile veel mitmete erinevate spetsialistide (füsioterapeut, ortopeed, sotsiaaltöötaja, psühholoog, geneetik, hambaarst jne) koostööd.

Seisukoht, et kaasaegne hemofiiliapatsiendi käsitlus nõuab tervet meeskonda, on kõigile hematoloogidele olnud selge juba aastaid. Selle valdkonna arenduseks ongi PERHis dr. Vaidet ja hemofiiliaõde koolitatud ja seda on arvestatud haigla ruumikasutuse planeerimisel.

Dr. Laane andis hematoloogiakeskuse juhina arengule kõvasti hoogu juurde, algatades Helsingi ülikooli ja PERHi kaksikkeskuse programmi, mille üheks eesmärgiks on parandada hemofiiliapatsientide terviklikku käsitlust Eestis. Missuguses vormis see realiseerub, on praegu Eesti Hematoloogide Seltsi, sotsiaalministeeriumi ja hemofiiliapatsientidega tegelevate haiglate tasandil arutlusel,» selgitas Viigimaa.

Haiglasse satuvad täiskasvanud hemofiilikud tohtri sõnul kahel juhul: plaaniliste  operatsioonide korral, mis nõuavad pikemat ettevalmistamist ja ressursside planeerimist, või erakorraliselt trauma või spontaanse verejooksu korral. Viimasesse gruppi kuulusid tema sõnul ka hematoloogiaosakonna viis patsienti. «Erakorralise abi tagab hemofiilikutele valvehematoloog.»

Viigimaa tunnistas, et valdkond on arenev ja ilmselgelt on asju, mida saab paremini teha. «Vajadused, aga ka võimalused Eestis tuleb määratleda ja siis vastavalt tegutseda. Valmidus selleks on PERHis olemas.»