Üha enam kurdetakse arstile unehäireid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: SCANPIX

Farmakoloogia doktorandi ja neuroloogia residendi Katrin Sonni sõnul on unehäire üks sagedasemaid kaebusi nii esmatsandi meditsiinis kui eriarstiabis, ent ehkki inimestes kultiveeritakse sageli uskumist, et paljud haigused on põhjustatud unepuudusest, on tegelikkus hoopis vastupidine.

Sonni sõnul magab inimene tänapäeval keskmiselt tunni võrra vähem kui sada aastat tagasi ning unehäired ja nende ravi on populaarne teema, millele lisavad omapoolset hoogu nii meedia kui ravimitööstus, kirjutab Meditsiiniuudised.

«Sellegipoolest, ettekujutus, et uinutite ja rahustite liig- ja väärtarvitamine on iseloomulik meie ajastule, on sügavalt väär. Uinumise soodustamiseks ja euforiseerivatel eesmärkidel on looduslikke ja sünteetilisi aineid erinevates modifikatsioonides kasutatud aastatuhandeid. Näiteks, 19. sajandi populaarsemateks uinutiteks Euroopas olid kahtlemata oopium, laudanum (vee või veiniga segatud oopiumitinktuur), kloraalhüdraat ja bromiidid. Käsikäes ravimitööstuse arenguga tulid 20. sajandil nende asemel uinutitena kasutusele esmalt antihistamiinikumid, seejärel barbituraadid ja bensodiasepiinid,» rääkis Sonn Ida-Tallinna keskhaigla sügiskonverentsil.

Unehäiretest on Sonni sõnul enamlevinud nn primaarsed insomniad, st seisundid, mis ei ole põhjustatud konkreetsest (närvisüsteemi) patoloogiast.  Paljudel juhtudel on insomnia isemööduv ja vajab minimaalselt (kui üldse) medikamentoosset sekkumist.

Tähtsaks unehäireid soodustavaks faktoriks on vanem iga. «Unetsüklil on vanuse kasvades tendents muutuda REM-une (unenägudega seotud unetsükli osa, mille osakaal une kestel korreleerub unekvaliteediga) osakaalu vähenemise suunas. Samuti esineb seoses melatoniini sekretsiooni taseme langusega vanemaealistel enam nii uinumisraskusi kui une säilitamise häireid. Melatoniini funktsioone pärsivad ka mõned ravimid, näiteks beetablokaatorid.»

Unehäirete medikamentoosse ravi keskseks mõtteks on Sonni sõnul «vähem on parem» –  mida haigem patsient on, seda ettevaatlikumalt tuleb talle uinuteid määrata.

«Enamik kasutusel olevaid rahusteid ja uinuteid moduleerib kesknärvisüsteemis GABA-A retseptorit, pidurdades närvirakkude aktiivsust. Tegemist on efektiivsete ja võrreldes näiteks barbituraatidega ka suhteliselt ohutute ravimitega. GABA-A retseptor on ajus laialdaselt levinud ja on sihtmärgiks väga paljudele ainetele, sealhulgas alkoholile. Seetõttu esineb kõigi kesknärvisüsteemi depressantide vahel potentsiaalselt eluohtlik sünergism, näiteks bensodiasepiinid ise hingamisseiskust tõenäoliselt ei põhjusta, küll aga on see vägagi reaalne koostoimes alkoholiga.»

Sonn lisas, et diasepaam ja enamik bensodiasepiine ei sobi unetuse raviks, kuna tekitavad reeglina järelnähte päevase uimasuse, tasakaaluhäirete ja mäluprobleemide näol ning neil on suurem potentsiaal sõltuvuse tekitamiseks. 

«Enamiku rahustite ja uinutite kasutamisel areneb tolerants küllalt kiiresti, mille tõttu tekib vajadus ravimi annuseid tõsta. Suureks, kuid kõvasti alahinnatud probleemiks on nende ravimite puhul ka füüsiline sõltuvus. Pika poolväärtusaja ja aktiivsete metaboliitidega ravimite kasutamisel tekib ravimi järsul ärajätmisel tagasilöögiunetus ja värvikad või košmaarsed unenäod mitmeid päevi pärast ärajätmist. Patsient ei seosta neid ravimi ärajätmisega ning peab olukorda ärevushäire või unehäire taastekkeks, kuigi tegemist on sisuliselt võõrutusnähtudega,» rääkis Sonn, lisades, et olukordi, kus patsient tarvitab kuude viisi rahusteid või uinuteid talle endale teadmata eesmärgil, tuleb praktikas ette kahetsusväärselt tihti.

Üldiselt ei tohiks määrata primaarse insomnia puhul uinuteid kauemaks kui kaheks nädalaks.

Nii rahustite kui uinutite ärajätmine toimub Sonni sõnul igal juhul järk-järgult, algul vähendades ravimi annust, siis tuues sisse ravimivabu päevi. Kui patsiendil on raskusi uinutist või rahustist loobumisega, võib toetava meetmena raviskeemi lisada antidepressandi või ka karbamasepiini.

Tagasi üles