Doktorikraadi kaitsnud õde: palk tuleb kõne alla siis, kui muud vajadused on rahuldamata

Soomes doktoritöö kaitsnud õendusjuht Kristi Toode ütles eile, et huvi õdede töömotivatsiooni vastu tekkis tal töö käigus Tartu ülikooli kliinikumis. Foto: Liis Treimann

Möödunud reedel Soomes Tampere ülikoolis õdede töömotivatsiooni käsitleva doktoritöö kaitsnud Põhja-Eesti regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õendusjuht Kristi Toode leiab, et õdesid ei aktsepteerita Eesti tervishoius veel võrdse meeskonnaliikmena, samas kui töömotivatsiooni tõstmiseks vajavad selle ameti esindajad just suuremat vastutust ja eneseteostuse võimalusi. Ning ehkki väike palk on õdede puhul probleemiks, tuleb see tema sõnul kõne alla eelkõige siis, kui muud vajadused on rahuldamata. 

Doktorikraad on õe puhul midagi väga haruldast. Õigupoolest olete esimene Eesti õde, kes on kaitsnud doktoritöö. Kuidas teil üldse tekkis selline mõte?

Kristi Toode: Tegelikult olen esimene Eestis elav ja töötav õde, kes on kaitsnud doktoritöö õendusteaduses. Õeskond mäletab kindlasti ka kahte õde, kes Eestis küll õena alustasid, aga juba Soomes elades oma doktorikraadi kaitsesid. Ja veel on üks endine õde kaitsnud doktoritöö rahvatervise erialal, tema töötab nüüd Tervise Arengu Instituudis.

Ma pean tunnistama, et see ei ole mul kunagi eraldi eesmärk olnud, et ma teen doktorikraadi. Minu õpingud on läinud loomulikku jada mööda – ühe kooli lõpetades tekkis mõte ja huvi ja õppejõud suunasid edasi, siis oli bakalaureus, magister ja siis õppejõud kutsus mind ülikooli tööle ja see tundus kuidagi loomulik, et ma pean edasi õppima. Et kui ma ise õpetan magistrante, siis ma pean edasi õppima.

Kuidas valisite oma doktoritöö teema?

KT: Ma olen uurinud õdede töömotivatsiooni tegelikult oma bakalaureusetööst saadik. Siis oli empiiriline uurimus, küsitlesin Eesti intensiivraviõdesid omatehtud küsimustikuga ja sealt edasi oli magistritöö, kirjanduse süstemaatiline ülevaade. Kui ma astusin doktoriõppesse, oli mul juba teada, mida ma edasi teen.

Kui palju on sel teemal seost teie tööga õendusjuhina?

KT: Õendusjuhina mind huvitab see, kuidas ma saan õdesid aidata. Kui ma töötasin ise üheksa aastat õena Tartu ülikooli kliinikumis ortopeedia osakonnas, siis ma nägin, et ühesuguse tausta ja haridusega õed töötavad täpselt samas töökeskkonnas ja üks neist teeb oma tööd ja naudib seda, teine aga ei naudi. Kusjuures patsiendid tajusid ju ka seda vahet. Kui patsient küsib sinu käest, kes täna öösel valvesse tuleb, siis see on ilmselge märk, et ta eelistab ühtesid õdesid teistele. Mind hakkas huvitama see, miks ühed õed tunnevad oma tööst rõõmu ja teised ei tunne.

See on ilmselt iga töö puhul nii, et mõni inimene teeb seda kutsumusest ja mõni selle pärast, et on vaja.

KT: Jah, aga kui mõne töö puhul ei ole sellel nii suurt vahet –  et keegi teine ei saa aru, ainult see inimene ise võib-olla põleb kiiremini läbi. Aga õenduses on see, et kui õde on pikka aega ainult väliselt motiveeritud, siis on täheldatud, et ta ei pinguta piisavalt, vaid pingutab ainult nii palju, et oma väline hüve kätte saada. Ehk siis ta ei hooli tegelikult patsiendile osutatava teenuse tulemustest. Või siis paljud töötavad ka hirmu tõttu, nad kardavad oma töökohta kaotada.

Nii et ma arvan, et patsient tajub seda vahet väga selgelt. Ja veel – ainult seesmise motivatsiooni puhul on leitud seoseid õendusabiteenuse tulemustega ja ravi tulemustega. Patsiendi ohutust, eksimuste vältimist on seostatud ainult isejuhitud ja seesmise motivatsiooniga, aga mitte välisega. Nii et tegelikult me peame sellele rohkem tähelepanu pöörama, et mitte igasugune motivatsioon ei aita õendusabi kvaliteeti parandada.

Veel tuli välja, et kui sa oled omaks võtnud organisatsiooni väärtused ja eesmärgid, nad sobivad sinu eesmärkidega, siis see on ka mõneti väline motivaator ja ka see aitab tagada patsiendi ohutust.

Kas on siis olukordi, kus õde tunneb, et see, mida ta tegema peab, ei ole oluline või vajalik?

KT: Tuleb nii välja, et on. Sest mitte kõik õed ei vastanud, et nad peavad oma tööd tähtsaks. Ja mitte kõik õed ei vastanud, et nad näevad oma töö tulemusi või tunnevad isiklikku vastutust selle pärast. Nii et selle kallal annab tööd teha. Ja pealegi me ei tea tegelikult, mida arvavad need, kes üldse ei vastanud. Kuna vastamise protsent oli nii väike, siis võib tekkida küsimus, miks teised ei vastanud – me ei ole seda praegu uurinud.  

Ester Öpik: Kristi, kas ma saan õigesti aru, et Eesti kontekstis tuli meil välja erinevate põlvkondade dimensioon?

KT: See oli jah huvitav avastus. Selgus, et mida noorem põlvkond, seda enam olid õed huvitatud kõrgemate vajaduste rahuldamisest nagu eneseteostus. Ja samas seda enam olid nad seda meelt, et neil on nii ühiskonna kui ka organisatsiooniga ühesugused väärtused. Ehk siis nad leidsid, et ka tööandja toetab nende arengut, nad olid uhked, et nad töötavad oma osakonnas õena ja nad olid uhked ka oma organisatsioonis töötamise üle.

Mida vanem põlvkond, seda tähtsam oli aga väline motivaator, nagu tunnustus ja edu, ja seda suurem hirm läbikukkumise ees. Nemad tundsid ilmselt, et neil on liiga suur vastutus ja pinge, aga vähem oli neid väärtusi, mida nad organisatsiooniga jagasid.

See ilmselt peegeldab ka ühiskonnamuutust laiemalt.

KT: Täpselt. Põlvkonnad ju ongi selle järgi määratud, kes millises keskkonnas on kasvanud ja see toimub umbes 10-15-aastaste tsüklitega. Aga mis oli minu oponendi jaoks imestusväärne, et ta arvas, et on vastupidi. Kirjandus ütleb, et vanem põlvkond oli varem seesmiselt rohkem motiveeritud, aga need on kahjuks juba need, kes on meil haiglast lahkunud – see on see põlvkond, kes tegid seda tööd tõesti missioonitundest. Ja nüüd on siis lootust, et uued tulevad ka sellised.

EÖ: Meie kutsel on ju olnud ka selline areng, et nõukogude perioodil oligi õde arsti käepikendus, kellelt ei oodatud oma vastutust.

KT: Ma arvan, et ka hirmuvalitsus oli suurem. Hierarhia oli väga kindlalt paigas ja sa ei saanudki midagi otsustada. Arst oli ikka see, kes otsustas ka sinu õendustegevuse üle. Ja sealt tuleb see väline surve ja väline motivatsioon. Kui sa ei jaga neid väärtusi, mida tööandja sulle peale surub, siis sul ei saagi tekkida seesmist huvi.

Aga me tegelikult ei tea, mis saab neist õdedest, kes on praegu noored ja seesmiselt motiveeritud, kui nemad saavad samaealiseks. Õnneks tuli sellest tööst väga palju tegureid välja, kuidas saab seesmist motivatsiooni toetada. Ma arvan, et selles selle töö väärtus seisnebki, et on seda, mida saab hakata praktikas katsetama.

Mis need asjad on, mida teha saab?

KT: Neid on palju. Ma oleksin ettevaatlik konkreetsete nõuannete andmisega, sest esiteks on minu kui õendusjuhi kogemus väga väike ja teiseks tuleb nüüd hakata neid motivatsioonistrateegiaid üle vaatama ja sellest teabest lähtuvalt võib-olla tegema interventsiooniuurimusi.

Praegu ma tean näiteks oma töö põhjal, et tööalane koolitus peab olema kestusega üle seitsme päeva. Väiksemad koolitused ei anna mingit efekti seesmisele motivatsioonile. Siis võiks ju seda proovida. 

Või siis tuli välja, et õdedel seesmine motivatsioon suureneb, kui nad tunnetavad isiklikku vastutust ehk kui neil on piisavalt väljakutseid pakkuv töö, mis samas vastab nende võimetele.

Kui õde saab kontrolli oma töö üle, saab ise otsustada oma töö tempo, mida, millal ja kuidas teha, siis ta on seesmiselt motiveeritud.

Kas tööst tuli välja, millest tulenevad erinevused motivatsioonis?

KT: Enesemääratlemise teooria järgi ongi inimesed selle poolest erinevad, mille järgi nad oma käitumist kujundavad – osa inimesi on väliselt käivituvad ja osa mitte. Aga õe elukutse valik juba eeldab, et sul teatud isikuomadused prevaleeruvad.

Ma siiski tahan uskuda, et õeks ei lähe õppima see, kes on ainult rahast huvitatud – selleks valitakse teine elukutse. Miks rahateema on pidevalt tõusnud esile, on tegelikult see, kui tuntakse näiteks ebavõrdsust. Ja kui ikkagi rahast ei jätku, siis on teine teema.

Kui ma viisin oma küsitlust läbi bakalaureusetöö ajal, siis õed ütlesid, et mina olen peres ainus, kellel on kindel töökoht – see oli see aeg, kus oli inimesi, kes jäid tööta, eriti Ida-Virumaal ja sealkandis. Ja siis see oli nende jaoks ainus kindel töökoht. Ja mindi ka selle pärast õppima siis, et see elukutse ei kao, et õdesid on alati vaja. Kõik sõltub sellest, mis ühiskonnas toimub tegelikult.

Aga tervitatav on see, et noored suhtuvad asjasse teistmoodi ja meil oleks tarvis neid nüüd kuidagi hoida, et nad ei läheks ära. Ilmselt nad vajavad rohkem autonoomsust tegutsemiseks ja rohkem võimetele vastavat tööd.

Juhid peavad tegema tööd selleks, et ka noori respekteeritaks, et kõikidesse suhtutaks ühtemoodi, et õdesid võetaks rohkem kuulda. Sest keskmine näitaja selle kohta, kas õde saab alati rääkida, kui tal on näiteks kahtlus, et keegi meeskonnas on eksinud, oli väga väike. Õed ei saa või ei julge sageli veel rääkida.

Nii et meil on endiselt haiglates sellist õdede allasurutust ja võib-olla mitte päris võrdsel tasemel aktsepteerimist. Ja sageli jäävad õendusjuhi käed siin ka lühikeseks, see hakkab pihta organisatsiooni tasemel.

See on mõneti võrreldav perearstidega, kelle puhul on samuti säilinud suhtumine, et perearst ei tea mitte midagi. Inimesed tahavad minna eriarsti juurde selliste hädadega, millega saaks ka perearst hakkama.

EÖ: Isegi Soomes, kus esmatasand on väga tugevalt õdede käes, räägivad eakad inimesed, kes on näinud vanaaegset tervishoiusüsteemi, et tahavad ikka arsti juurde saada. Ja siis nooremad inimesed ei saa sellest üldse aru, miks vanemad inimesed soovivad just arsti juurde minna.

Ega nad ei oska oma tervise seisukohast ühtegi mõistlikku põhjust öelda –  nad ütlevad lihtsalt, et tahavad targa inimesega juttu rääkida. See ei ole professionaalsusega mingitpidi seotud, see on kuvand, mis elab mingist vanast ajast.

Tegelikult on probleemid igal pool samad – enesemääratlus, meeskonnatöö, palk. Kõikides riikides on õdedel madal palk, aga näiteks Soomes on õdede palk üle riigi keskmise, Eestis jääb see tugevalt alla keskmise.

Meil on palju räägitud õdede puudusest, kuid ilmselt ainult mitterahalise motivatsiooni tõstmisest siiski ei piisaks.  

KT: See on kindel jah. Jällegi saan tugineda oma uurimistöö tulemustele. Kui on piisavalt personali, et kogu tööga toime tulla, siis on ka seesmine motivatsioon kohe kõrgem. See tähendab seda, et meeskonna komplekteerimine ja piisava personaliga varustamine on tegelikult seesmist motivatsiooni mõjutav.

Põhiline, miks õed hirmu tunnevad, on just see, et patsiendi ohutus langeb, kui ei ole piisavalt personali. Sa kiirustad ja oled väsinud ja eksimuste tõenäosus on suurem. Kohati on see riiklik teema. Õendusjuht üksi saab siin väga vähe ära teha.

Kas palkade tõstmine aitaks siis olukorda parandada?

EÖ: Õnneks on praegu tendents olnud palkade tõstmisele. Me oleme riiklikul tasandil kokku leppinud alamtunnitasu, see suund on olnud läbi aastate kogu aeg positiivne.

KT: Palk tuleb ikkagi kõne alla siis, kui kõik muud vajadused on rahuldamata. Kui sul ei ole töötingimused vastavad, ei ole väärtustatust ühiskonnas ega organisatsioonis, vaat siis sa lähed koju ja mõtled: no mulle ikka nii palju ka ei maksta selle eest!

Kas see tuli ka välja, miks õeks üldse minnakse?

KT: Ei, seda ma ei küsinud. Aga ma võin kirjanduse põhjal öelda, et need on erinevad motiviid, miks õeks minnakse ja miks õena töötamist jätkatakse. Kutse kuvand on ikkagi selline, et sa oled päästeingel. See on selline elukutse, mida peab oskama iga naine, nagu Florence Nightingale (kaasaegse õenduse alusepanija – M. L.) ütles.

Kui minnakse õeks, tekib sageli kõikvõimsa õe tunne ja siis tekib esimese aastaga läbipõlemine, kui sa avastad, et sa ei olegi kõikvõimas ja patsient isegi ei soovi alati su abi. Ja siis sa pead hakkama ennast tõestama ja tekitama usaldust, et oled professionaal, et tead rohkem kui patsient sellest asjast, ja et sa tunned oma valdkonda paremini kui arst tunneb sinu valdkonda.

EÖ: See on kirjanduse põhjal, eks. Sest meil ei ole seda otseselt uuritud, aga on tekkinud teadmine, miks õed ei taha jätkata: nad tulevad uuelaadse ettevalmistusega kohati nõukaaaegsesse süsteemi.

Nad ei saa oma professionaalsust teostatada selliselt, nagu nad on koolis õppinud, nagu nad kujutavad ette, et nende töö võiks olla. Meil on veel väga palju vanaaegsete hoiakutega asutusi, meditsiinihierarhia on minu meelest üks julmemaid. Õenduse vaade on patsiendikesksus, aga mida me tihtipeale kohtame, on meditsiini- ja protseduurikesksus.