Millest kõneleb pistmistunne jooksmisel?

Pistmistunne on õnneks mööduv Foto: SCANPIX

Pistmine ehk füüsilise koormusega seotud mööduv kõhuvalu on füüsilisest koormusest tingitud ebameeldiv valutunne kõhupiirkonnas.

Pistmine on kõige sagedasem sportlaste hulgas, kelle spordiala nõuab püstist asendit ja korduvat ülakeha liigutamist, näiteks ratsutajad, jalgrattasõitjad ning eriti jooksjad, kirjutab Andres Lasn Tervisenurga blogis. Pistmise esinemine pole seotud soo ega kehatüübiga, aga esineb tavaliselt rohkem noorematel (eriti alla 20-aastastel) ja vähem treenitud sportlastel. Treenitud heas vormis sportlased võivad samuti pistmist kogeda, ent tavaliselt harvem. Pistmise täpne põhjus on teadmata, välja on pakutud palju erinevaid teooriaid: võimalik diafragma ehk vahelihase hapnikupuudus, siseorganeid diafragmale kinnitava sidekoe stress, kõhumuskulatuuri krambid ja seljanärvide ning kõhukelme ärritus.

Pistmistunnet iseloomustatakse enamasti kui lühiaegselt teravat, torkavat või kramplikku ning kuigi ta võib esineda mistahes kõhupiirkonnas, tekib ta sagedamini roidekaare all vasakul või paremal. Harvem võib pista mitmes kohas korraga või toimuda valu kiirgumine õlanukki (vahelihast varustava närvi võimaliku ärrituse tõttu). Pistmist on sagedamini täheldatud pärast söömist ning eriti siis, kui on tarbitud ka hüpertoonilisi jooke (suure mineraalsisalduse ja suhkrukogusega, näiteks mahlad või spordijoogid).

Soodustavate faktoritena on välja toodud veel vähest treenitust, kõrget treeningkoormust ja/või võistlemist, soojendusharjutuste tegematajätmist ja külmades tingimustest treenimist. Kuna täpne pistmise väljakujunemise mehhanism on teadmata, pole olemas ka väga häid suunatud ja teaduslikult tõestatud ravivõtteid.

Pistmise ennetamiseks on välja pakutud kaks kuni neli tundi enne treenimist suurt söömist ja joomist vältida, kehatüve lihaste tugevdamist või toetava vöö kandmist, ja parema treeningvormi saavutamist. Pistmishoo ajal on kõige rohkem kasutatud sügavalt hingamist, valupunktile vajutamist, valutava külje venitamist ja ette kummardamist.

Väga tugeva valu esinemisel võib proovida ka ajutiselt koormuse langetamist või treeningu katkestamist. Sportlase individuaalsusest lähtuvalt võib mõni mainitud meetod olla efektiivsem kui teine, täielikku valust vabanemise garantiid ei anna aga üksi mainitud soovitus. Lohutav võib olla see, et tegemist on siiski healoomulise seisundiga, mis möödub lühikese aja jooksul iseenesest ning esineb vanuse tõustes järjest harvem.