Prantsusmaal õpetatakse lastele juba varakult, et söömine on nauding ning sealsed inimesed ei usu rasva-, suhkru- ja süsivesikutevabasse toitu.
Prantslaste söömisharjumused eeskujuks
Rikkalik ja puhas söök on prantsuse kultuuri osa juba aastasadu, kirjutab Natural Blaze. Erinevalt ameeriklastest lähtuvad nemad järgmistest põhimõtetest.
Pere sööb koos
Põhilised toidukorrad süüakse segamatult koos perega. See on hea viis lähedastega koos olla ning toitu nautida ja päevasündmusi arutada. Sedasi õpivad ka lapsed iseseisvalt laua taga sööma ning lauakombed on lastel kooliminekuks juba selged.
Süüakse istudes
Erinevalt USAst näeb Prantsusmaal palju harvem inimesi poodlemise või ringi jalutamise ajal söömas. Toit ja selle nautimine on tegevus, millele rahulikult keskenduda. Üsna harva kohtab Prantsusmaal söögikohtades ettekandjate küsimust «kas olete lõpetanud?» sest seal ei kiirustata toiduga.
Näksida pole vaja
Prantslased söövad, aga mitte terve päeva. Näljatunne toidukordade vahel on normaalne nähtus. Söömine toimub kindlatel aegadel ning pärast õhtusööki külmkapi ukse kallal reeglina ei kolistata.
Nad ei räägi dieedist
Prantslased ei pea süsivesikute ja valkude teemalisi vestlusi, samuti ei lahterda nad toite headeks ega halbadeks. Dieeditamine ja ekstreemsed kaalukõikumised on omased ameeriklastele, palju vähem prantslastele.
Nad teavad oma piiri
Kui kõht on täis, on mõistlik söömine lõpetada. Prantsusmaal leidub vähe buffee-tüüpi toidukohti, kus kindla hinna eest on võimalik lõputult süüa. Tervislik suhe toiduga ei lase neil unustada, et mõne tunni pärast saab nagunii jälle süüa.
Nad ei söö emotsioonide ajel
Samuti ei piira nad oma toidukoguseid. Toiduga ei tohiks tekkida emotsionaalset suhet, mis põhjustaks süütunnet või muudmoodi halba enesetunnet. Üks põhjusi peitub selles, et nad söövad päris toitu, mille rikkalik maitse rahuldab nende söögivajadusi piisavalt.
Päris toit
See on seotud eelmise punktiga. Päris toit tähendab töötlemata toiduaineid ja võimalikult naturaalseid produkte. Enamasti ei söö nad karbist ega tuutust, vaid taldrikult, noa ja kahvliga. Sedasi on lihtsam söömisele keskenduda, mitte süüa muuseas.