Vaata, mis juhtub, kui süüa iga päev ameeriklaste kombel

Lisaks ülekaalule põhjustab liigne rämpstoidu söömine ka suhkruhaigusse haigestumist. Foto: SCANPIX

Ameeriklaste kombel 6000 kalorist koosneva energiakoguse igapäevane sissesöömine ei tee mitte ainult paksuks, vaid suurendab ka 2. tüübi diabeeti haigestumise ohtu.

Seda, mis täpselt 2. tüübi diabeeti haigestumise riski kahe ja poole kordselt igapäevanormi ületades suurendab, leidis uuringurühm, mis kasutas selleks vabatahtlike abi, kes olid nõus ameeriklaste menüüle üle minema, vahendab teadusportaal New Scientist ajakirjas Science Translational Medicine ilmunud artiklit.

Üldiselt on teada, et liigsöömine on ülekaalulisuse põhjuseks. Lisaks võib toidu ületarbimine suurendada inimese suhkru- ja südamehaigustesse haigestumise riski ning põhjustab teatud tüüpi vähktõbesid. Siiani ei ole aga teadlased leidnud täpseid selgitusi, mis selgitaksid, mismoodi need omavahel seotud on.

Hiljutine Temple’i ülikooli teadlaste eksperiment USAs Philadelphias annab alust arvata, et määravaks saab see, kuidas keha insuliinihormooni omandab. Kui korras tervisega inimene sööb, siis tema veresuhkru tase tõuseb ning keha hakkab vastusena sellele tootma insuliini. Nii tasakaalustatakse veresuhkru tase.

Probleemid tekivad aga nendel inimestel, kel areneb selle tulemusena insuliiniresistentsus, mis tähendab seda, et nende keha ei ole võimeline üleliigset glükoosi ära tarbima. See tähendab seda, et nende veresuhkrutase tõuseb pärast söömist ja jääb ka sellele tasemele tükiks ajaks, kahjustades sellega näiteks neerude, närvisüsteemi ja südame tööd.

Nii asusid Temple’i ülikooli teadlased Guenther Boden ja Salim Merali uurima neid põhjuseid, mis viivad insuliiniresistentsuseni. Selleks söötsid nad kuuele meessoost vabatahtlikule nädala jooksul iga päev sisse 6000 kalorit. «Tegemist oli täiesti tavalise ameeriklaste igapäevamenüüga, mis koosnes pitsadest, hamburgeritest ja teistest sedasorti toitudest,» sõnas Merali.

Kõik kuus vabatahtlikku olid kogu eksperimendi tegemise aja haiglas voodirežiimil, kus neid kõiki jälgiti väga hoolikalt, kuid ei lubatud näiteks ühelgi viisil sporti teha. «Nad järgisid hea meelega neile määratud toitumisnõudeid,» märkis Boden, lisades, et kuigi esmapilgul võib 6000  kalorit tunduda väga suure energiakogusena, siis see on näiteks täiesti tavaline sportlaste päevane energianorm. Eksperimendi lõpuks oli iga vabatahtlik kosunud 3,5 kilo võrra.

Suurenenud põletike oht

Megadieedil olles muutus vabatahtlike keha insuliiniresistentseks praktiliselt juba pärast kahte päeva. «Põhimõtteliselt haigestusid nad kõik diabeeti, sõnas Francis Stephes Suurbritannia Nottinghami ülikoolist.

Põhjuste selgitamiseks katsetasid Boden ja Merali koos kolleegidega mitut teooriat. Neist üks väitis, et inimese insuliiniresistentsuse taga on liigne vabade rasvhappemolekulide hulk veres. Kuid eksperimendis osalenud vabatahtlike puhul oli see näitaja täiesti normi piires – neil ei olnud võimalik täheldada ühegi kõrgema põletikutekitaja hulka veres.

Küll aga viitasid vabatahtlike igapäevased uriiniproovid võimalikule põhjusele. Nimelt märkasid uuringurühma liikmed, et nädala jooksul kasvas vabatahtlike uriinis oksüdeeritud lipiidsidemete arv. Selle põhjuseks oli reaktiivse hapniku liigid, mis asusid ründama rakumembraane, viidates sellega oksüdatiivse stressi tekkele kehas.

Lähemalt uurides leidis uuringurühm selle märke ka vabatahtlike rasvkoest. «See näitab, mismoodi inimese kehas insuliiniresistentsus alguse saab,» märkis Boden. Uuringurühma hinnangul tekib oksüdatiivne stress ehk olukord, kus organismis on häiritud oksüdatiivsete stressorite ja antioksüdantide omavaheline tasakaal, ülesöömise tagajärjel seetõttu, et see takistab veresuhkru taseme normaliseerumist, kuna muudab selle proteiini struktuuri, mis tavaliselt vastutab liigse glükoosi vereringest eemaldamise eest.

«Kuigi insuliini hormoon annab selle tekkest märku, jääb üleliigne glükoos ikkagi vereringesse,» sõnas Boden, viidates mehhanismile, mistõttu inimese keha muutub insuliiniresistentseks. Nii näeb ta ka võimalust, et tulevikus aset leidvate uuringutega suudetakse välja pakkuda ka lahendusi, mille läbi suurematele söögikordadele antioksüdantide lisamine võiks vähendada nende kahjustavat mõju tervisele.

Eksperimendis osalenud vabatahtlike puhul märkis Boden, et loodab, et katses osalemine ei mõjutanud nende tervist väga tugevalt ja et nad on peagi tagasi oma algse kaalu juures. Stephes jääb selles osas küll mõnevõrra skeptiliseks. «Kolme ja poole kilo juurdevõtmine ühe nädalaga on päris tõsine asi – neil võib võtta mitu kuud, et üleliigsest kaalust uuesti lahti saada,» sõnas ta.