/nginx/o/2015/12/16/4804785t1hb47b.jpg)
USA folkloristi David J. Huffordi sõnul võib luupainaja-juttudes olla ka terake tõtt.
Kust tulevad luupainajad?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juttudes väljamõeldud öistest koletistest on väga palju ühist isegi kaugete kultuuride vahel, millel puuduvad omavahelised kokkupuuted, kirjutab ERR. Inimesed on sageli kirjeldanud, et mõni olend on öösel nende juurde tulnud ja neid rõhunud või kägistanud, samal ajal kui nemad ei ole ennast liigutada saanud.
USA folklorist David J. Hufford väidab, et see on seotud füsioloogilise seisundiga, mida meedikud nimetavad unehalvatuseks. Inimene on sel juhul une ja ärkveloleku piiril ja teadvusel, kuid ajutiselt liikumisvõimetu. Valdavalt usulise mõtlemisega kultuurides nähakse selle seisundi põhjustajana tavaliselt kas mõnd deemonlikku olendit või maagiliste võimetega pahatahtlikku inimest.