/nginx/o/2016/02/05/5013329t1h7e0e.jpg)
Igal aastal sureb üle kaheksa miljoni inimese vähki. Vähki põdenud ja põdevad inimesed panid kirja kümme asja, mida sa peaksid teadma.
10 asja, mida vähihaiged soovivad, et sa teaks (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et ennetada ja tõsta teadlikkust, on Huffington Post järjestanud vähki põdevate inimeste blogidest kümme asja, mida teised teadma peaksid.
1. Ravimatust vähist teadasaamine ei tähenda, et nüüd on elu läbi
Stevie Grillil diagnoositi munasarjavähk kolmekümneaastaselt. «See oli tõeline šokk. Ma uskusin, et suren ära,» sõnas ta. «2015. aasta oli minu jaoks täielik karussell – oli hetki, mil ma ei uskunud, et suudan edasi minna, kuid mu pere ja sõbrad olid mulle toeks.»
«Oli ka õnnelikke hetki, näiteks mu vend abiellus augustis. Mul on nii hea meel, et ma sain seal olla. Praegu on mul uus töökoht ja 2016. aastaks palju plaane. Vähk ei saa minust võitu.»
2. Võimlemine aitab sul ennast hästi tunda nii ravi ajal kui ka pärast ravi
Jackie Scully usub, et see päev, mil ta pani endale tossud jalga ja läks jooksma, on see päev, mil ta võttis haiguselt kontrolli enda kätte.
«Ma mäletan seda väga hästi. Oli külm aprillikuu päev 2014. aastal, kui ma mööda porist teed jooksin. Energiat oli vähe ja juukseid veel vähem!» sõnas Scully.
«Selleks hetkeks oli vähk mult võtnud mu enesekindluse, parema rinna, kõhurasva, juuksed ja maitsemeele. Sellel päeval võtsin ma midagi tagasi. Jooksmine näitas mulle, et ma saan olla tugevam kui mu haigus, mis mult elu tahab võtta. Mu elu muutus paremaks.»
4. Vähk võib võtta su viljakuse, kuid ei tohi võtta su suhet
Sammy Orchardil diagnoositi 2015. aastal emakavähk. Ta ei saanud enam lapsi ning see viis ta masendusse. Professionaalse nõustaja ja abikaasa abiga on ta praegu õnnelikum.
«Kõige rohkem muserdas mind laste mittesaamine. Vähidiagnoos polnud isegi nii hull,» kirjutas ta oma blogis. «Mul on erakordselt toetav abikaasa, pere ja sõpruskond. Kuigi ma tean, et ma olen õnnistatud ja oleks väga häbi, kui ma ei oleks tänulik nende asjade eest, mis mul elus on, on mul raske siiski leppida faktiga, et ma ei saa oma abikaasale last kinkida.»
«Olen tagasi tööl ning võtan asju aeglaselt. Kulutame mehega energiat maja remontimisele ning üritame oma suhtes tagasi tulla aega, kui mul polnud diagnoositud vähki ja viljatust. Otsime alternatiive, kuidas perekonda lähitulevikus suurendada.»
4. Vähi tõttu rindadest ilmajäämine ei tee sind vähem naiseks
«Ma ei ole vähem naine, kui mul pole rindasid,» ütles rinnavähki põdenud Gill Roberts. «Ma ei kahetse oma otsust. Tunnen ennast enese kindla ja seksikana ja ma kannan ilusaid riideid. Olen oma partneriga lähedasem kui kunagi varem – me abiellume augustis.»
Sarah Gretch, kes samuti põdes rinnavähki, ei kahetse ka oma otsust. «Aasta tagasi tegin ma otsuse loobuda oma rindadest. Ma tean, et tegin õige otsuse. Mu elukaaslane armastab mind siiani, ma olen saanud tagasi tööle minna ja elada normaalset elu.»
5. Teadmine, et sa elad vähi üle, on parim uudis, mida sa kunagi kuuled
Alison Gtuuridgel diagnoositi soolevähk. «Ma ei oska seda kurbust ja šokki, mis saabub vähidiagnoosi teada saamisega, võrrelda millegi muuga. Tekib viha ja ebaõiglustunne – miks mina?»
«Mu perekond ja sõbrad olid lootusrikkad. Mina ise tundsin, et see haigus võidab mu. Teadsin, et ei tohi lasta ennast murda ning pean hoidma positiivset meelt. Lõpuks see kõik tasus ära, kui arst ütles, et mind saab ravida.»
«Ma ei oska sõnadesse panna, milline kergendus ja rõõmu tunne see oli. Isegi, et ravi on aeganõudev, oli see parim uudis, mida ma elus kuulnud olin.»
6. Raskustest rääkimine aitab
«Vahel on lihtsalt vaja rääkida kellegagi, kes on olnud samas olukorras mis sina. Tema teab, mida sa tunned, tema jaoks ei pea tugev olema,» kirjutas Claira Hermet oma blogis.
«Enda kogemusest võin öelda, et teiste inimestega, kes on kogenud sama mis sina, on väga hea rääkida. Uurida ja muretseda, kuidas sa ennast pärast tunned. Kuidas see kõik su tulevikku mõjutab. See aitab.»
7. Kui sa usud, et su kehaga on midagi viga, siis mine kontrolli
Ellie Philpott usub, et kui sa kahtled, siis kontrolli. «Suuretõenäosusega see pole vähk, kuid ennetamine on tervise võti. Minu vähk oleks veel kaua olnud märkamata, kui ma poleks oma sümptomitest arstile rääkinud.»
Emily King-Dutton on kindel, et kui arstid oleks teda varem tähele pannud ja tema juttu tõsisemalt võtnud, siis oleks vähile varem jälile saadud.
«Läks terve aasta, enne kui arstide juures käimine ja oma sümptomitest rääkimine vähidiagnoosiga lõppes. Oleksid arstid mu muret tõsisemalt võtnud, oleks vähk varem avastatud.»
Emily on nüüd 17-aastane. «11-aastaselt hakkasid mul tugevad kõhuvalud ning ma olin kogu aeg haige. Mõned aastad hiljem hakkasin emaga iga kuu arsti juures käima, et aru saada, mis mul viga on. Alles hiljuti avastati, et tal on neerudes kasvaja.»
8. Vähk võib täiendada su elu
Ellie Philpotts kirjutas oma blogis, et vähihaige ei mõtle esmalt sellele, et vähk võib aidata inimesel oma elu täiendada. «Ma küll kaotasin oma juuksed, «normaalse» teismelise oleku, muretuse terviseasjades, aga ma sain juurde palju võimalusi, inspiratsiooni, sõpru, kogemusi ja enesekindlust.»
9. See ei ole sina, see on vähk
Kui Amanda Adams hakkas pärast vähidiagnoosi saamist sõpru kaotama, siis tundis ta ennast veel halvemini.
«Inimesed minu ümber ei teadnud, kuidas olla või käituda, paljud ignoreerisid mind täielikult,» kirjutas Adams. «Kuigi mul oli valus sel hetkel, siis nüüd olen ma aru saanud, et põhjus ei olnud minus, vaid vähis.»
10. Juuste kaotamine ei tähenda kontrolli kaotamist.
Laura Regan kirjutas: «Naisterahvastele on juuste kaotus üks kõige emotsionaalsemalt raskemaid asju, millega leppida.»
«Ükskõik kui tugev sa oled. Mitte midagi ei valmista sind ette selleks, kui duši all šampooni juustesse paned, juukseid pesed ja igakord peotäie juukseid kaotad. Seo oli see hetk, mis mõjus mulle eriti valusasti.»
«Kuigi sa tead, et sa kaotad oma juuksed, siis on sellega raske siiski leppida,» kirjutas Regan. «Otsustasin võtta kontrolli oma juuste üle enda kätte. Lasin juuksuril endale poisipea lõigata. Hiljem kui kiilasus oli vältimatu, otsustasin, et teen ise endale kiilaspea, mitte ei lase vähil seda tekitada.»
«Ma jäin küll juustest ilma, aga vähemalt toimus see minu enda plaani järgi.»