Kuigi füüsiline aktiivsus parandab oluliselt tervist, selgub hiljutisest uuringust, et täiskasvanueas alanud füüsiline aktiivsus ei mõjuta eluiga ei rottidel ega inimestel.
Füüsiline aktiivsus ei pruugi elu pikendada (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soomes viidi läbi nii loomkatsed kui kaksikute uuringud, et täpsemalt uurida füüsilise aktiivsuse ja eluea seoseid täpsemalt uurida, kirjutab Med24. Leiti, et ühed ja samad geneetilised tegurid mõjutavad füüsilist aktiivsust, aeroobset võimekust ja eluiga nii loomadel kui inimestel.
Rottidega läbi viidud katses selgus, et vabal ajal jooksmine suurendas aeroobset võimekust ja parandas glükoosiainevahetust. Täiskasvanueas alanud füüsiline aktiivsus aga loomade eluiga ei pikendanud.
Inimestel korraldatud uuringus leiti, et mitteidentsetel kaksikutel on suurem füüsiline aktiivsus seotud pikema elueaga. Identsete kaksikute analüüsides, kus võrreldi aktiivsemat ja vähemaktiivset kaksikut, ei leitud aga eluea osas erinevust. Uurijad märgivad, et erinevus füüsilise aktiivsuse osas oli suurem mitteidentsetel kaksikutel, kes on omavahel geneetiliselt erinevad.
Kuna varem on jälgimisuuringutes leitud tugev pöördvõrdeline seos vaba aja füüsilise aktiivsuse ja üldsuremuse vahel, siis on põhjust arvata, et geenid mõjutavad nii füüsilist aktiivsust kui ka eluiga.