Umbes kolmandik kõrgenenud vererõhuga inimestest pole oma haigusest otseselt teadlikud. Kõrgenenud vererõhk ei tekita enamasti kaebusi ega kindlaid sümptomeid, ent sellest võivad märku anda peavalud, väsimus, tasakaaluhäired ja südamekloppimine.
Sisuturundus
Kõrgvererõhktõve patsiendijuhend aitab inimestel haigusega edukamalt toime tulla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrgvererõhktõbi on enim levinud südame- ja veresoonkonnahaigus,mistõttu on oma ala eksperdid Haigekassa eestvedamisel koostanud patsiendijuhendi.
Infoks, patsiendijuhend pannakse kokku ravijuhendi põhjal. Mõlemad koostab sama töögrupp, mis koosneb oma ala ekspertidest, sh arstidest.
Kõrgvererõhktõbi tekib, kui vererõhu kontrollmehhanismid on häiritud ja vererõhk on püsivalt tõusnud, st kui süstoolne vererõhk (ülemine) on kõrgem kui 140 mmHg ja diastoolne vererõhk (alumine) kõrgem kui 90 mmHg (kodusel korduval mõõtmisel keskmine vererõhk 135/85 mmHg või üle selle). Võrdluseks – optimaalne vererõhk täiskasvanul on 120/80 mmHg. Mida kõrgem on vererõhk, seda kiirem on haiguse arenemise protsess ja seda ulatuslikumad võivad olla organite kahjustused.
Kõrgvererõhktõbi võib omakorda põhjustada mitmeid südame- ja veresoonkonnahaigusi, nagu südame isheemiatõbe, südameinfarkti, insulti, kroonilist südamepuudulikkust, aneurüsme, neerukahjustusi, neeruarterite olulist ahenemist, silmapõhjade muutusi ja mälu- ja arusaamis- ning õppimishäireid. Parim viis organite kahjustuste ennetamiseks on eluviiside muutmine ning õigeaegne, regulaarne ja sobiv ravi.
Kuidas diagnoositakse ja ravitakse kõrgvererõhktõbe?
Kõrgvererõhktõve diagnoosib arst. Selle jaoks mõõdab arst või õde korduvalt vererõhku. Seda saab mõõta ka ambulatoorsel ööpäevasel vererõhu jälgimisel (selle uuringu korraldab arst või õde).
Kui vererõhu ambulatoorne ööpäevane jälgimine ei ole mingil põhjusel võimalik, soovitab arst teil vererõhku mõõta 4–7 päeva jooksul kodus hommikul ja õhtul kindlate vaheaegadega.
Iga kord tuleb vererõhku mõõta kaks korda vähemalt 1–2 minutilise vahega. Mõõdetud vererõhu väärtused tuleb märkida vererõhupäevikusse, mis on arstile oluliseks abimeheks patsiendile sobiva ravi määramisel.
Oma ettekirjutustes lähtub perearst riiklikust kõrgvererõhktõve ravijuhendist ning arvestab patsiendi vererõhu väärtustega, üldise riskiprofiili ning kaasuvate haigustega ja tema vanuse ning sooga. Vaata videot arsti selgituste ja soovitustega!
Kui kõrgvererõhktõbi diagnoositakse, on siiski võimalik ennetada suuremaid terviserikkeid. Selleks saab patsient ise palju ära teha oma igapäevaseid toitumis- ja liikumisharjumusi muutes.
Üks lihtne võimalus vererõhu langetamiseks on soolatarbimise vähendamine.
Pikaajalisel soola liigtarvitamisel koguneb veresoontesse rohkem vedelikku ja suureneb ringleva vere maht, mis omakorda tõstab vererõhku. Soolakoguse piiramine vähendab vedeliku kogunemist organismis, mis langetab südame ja neerude koormust ning aitab vererõhku langetada.
Alustada võib näiteks sellest, et kasutada toitud maitsestamisel soola asemel ürte (till, petersell, basiilik, koriander jne) või vürtse (paprika, tšillipipar). Samuti on soovituslik vältida eeltöödeldud toiduainete (konservid, kaupluste valmistoidud, tööstuslikud salatikastmed, näksid ja krõpsud) kasutamist. Kui toidukord on olnud soolarikas, tuleks liigne soola tarbimine tasakaalustada värskete köögi- või puuviljadega.