/nginx/o/2013/03/27/1659942t1h6e60.jpg)
Hiljutine uuring näitab, et kehamassiindeksi arvutamine võib saata inimestele valesid signaale, kuna see ei arvesta näiteks keha lihasmassi.
Kehamassiindeksit ei tasu liiga tõsiselt võtta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kehamassiindeksit (KMI) arvutatakse pikkuse ja kehakaalu suhte põhjal ning kasutatakse enamasti ülekaalu tuvastamiseks. Kui KMI number on üle tervisliku normi, suurendab see Suurbritannia riikliku tervishoiuteenistuse väitel riski südamehaigusteks, diabeediks ja insuldiks, vahendab Telegraph.
Samas ei arvestata KMI arvutamisel keharasva ega lihasmassi, mis mõjutavad samuti kaalunumbrit. Teadlased leidsid, et ka normaalse KMI näitajaga saledad täiskasvanud võivad olla rasvunud. Suurema lihasmassi ning seetõttu ka suurema kaalunumbriga inimesed võivad aga KMI näitajate alusel liigituda ülekaaluliste hulka, kuigi nad seda pole.
Uuring avaldati «Annals of Internal Medicine» ajakirjas ning põhineb 50 000 mehe ja naise kehaanalüüsil. Teadlased tuvastasid, et madala KMIga inimestel on suurem risk varakult surra kui neil, kelle KMI on normaalne, sest tõenäoliselt haigestuvad alakaalulised tihedamini või kannatavad alatoitumuse all. Ühtlasi on suurem suremusrisk ka rasvunud inimestel, olenemata nende KMI numbrist.
Doktor William Leslie rõhutas, et KMI annab inimestele lihtsa ja selge sõnumi, kas nad on ala-, normaal- või ülekaalus. Sellegipoolest on tegu meetmega, mis ei arvesta kogu keha koostisega, sest on rohkem mõjureid, mille alusel konkreetse inimese kaalu hinnata ning KMIst üksi selleks ei piisa.